Meenutusi Malist

 

 

Add caption

 

Sissejuhatus

Operatsioon Barkhane on Prantsusmaa võimude poolt juhitud sõjaline operatsioon koostöös oma liitlaste Eesti ja Briti armeega Mali võimuga opositsioonis olevate jõudude vastane sõjaline operatsioon Aafrika Saheli piirkonna viies riigis: Burkina Fasos, Tšaadis, Malis, Mauritaanias, Nigeris, mis algas 1. augustil 2014.

Operatsioon Barkhane on Prantsusmaa võimude poolt algatatud sõjaline operatsioon, mida juhib Prantsuse armee koostöös Eesti ja Briti relvajõududega. Operatsioon algas 1. augustil 2014 aastal, mis asendas Servali operatsiooni.  See on suunatud terrorirühmituste vastu Saheli piirkonnas, mis hõlmab viite riiki: Burkina Faso, Tšaad, Mali, Mauritaania, Niger. Samuti toetab operatsioon regiooni riikide valitsusi siseriikliku stabiilsuse loomisel. Kokku osaleb täna sellel operatsioonil 5000 sõjaväelast. Sõja ametlik eesmärk on võitlus terrorismi vastu ja Mali terviklikkuse eest. Sest MNLA (tuareegide liit) kuulutas 2012 aastal välja Azawadi riigi Mali põhjapiirkonnas. Samuti võideldakse igasuguse salakaubanduse vastu, mida korraldavad selles mahajäetud piirkonnas terroristlikud rühmitused.

Kindlasti on aga Prantsusmaal ka omad isiklikud huvid mängus. Tegemist on ju endiste Prantsusmaa kolooniatega. Nii saadakse treenida oma relvajõudusid ja harjutada nende valmisolekut reaalseks olukorraks. Omalt poolt pakuvad nad G5 Saheli riikide relvajõududele väljaõpet ja uue tehnoloogia kasutuselevõtmisel abi. Kõige olulisem põhjus on aga ilmselt see, et Sahel on Prantsusmaa tähtsaim uraani allikas. Niger on selle tootmise poolest viiendal kohal maailmas. Nigeri uraanimaardlate omanik on aga Prantsuse firma Areva ja see asub kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel džihadistide bastionist Malis ja piirikontroll nende riikide vahel on olematu. Seetõttu väidatavad mõned kriitikud, et see on Prantsusmaa sõjalise sekkumise tegelik põhjus.

Barkhane operatsiooni iga-aastane eelarve on 600 miljonit eurot.

Mis on siis Eesti huvid? Kuna me oleme väikeriik, siis meie julgeoleku ja riigikaitse teine tähtis punkt on koostöö liitlastega. Kui nemad panustava meie kaitsele, siis meie kohus on neid vastu aidata. Eesti kaitseväelased osalevad välisoperatsioonidel, et toetada Eesti liitlasi rahutagamis-missioonidel maailma eri kriisikolletes. Eesti üksused hakkasid Malis missioonil käima alates 2018 aasta augustist neljakuiste rotatsioonidega. Eestile annab operatsioonil osalemine võimaluse teha tihedat koostööd oluliste liitlaste, eelkõige Prantsusmaaga.

 

Proloog

 

Mali, operatsioon Barkhane

Estpla-36

Eelmisel aastal kandideerisin Kaitseväkke prantsuse keele tõlgiks Eesti sõjalise operatsiooni jaoks Mali Vabariigis. Me oleme seal oma Prantsusmaa liitlastele abiks terrorismivastases võitluses. Eesti üksused valvavad Gaos asuvat Prantsusmaa Barkhane sõjaväebaasi poste ja teevad lähikonnas patrullreide.

Pärast seda, kui mu kandidatuur staabi poolt heaks kiideti, alustasin ma 7. jaanuaril 2020 Tapal 1. jalaväebrigaadis Scoutspataljonis missiooni väljaõppega. Väljaõppes keskenduti spetsiifilistele tegevustele, millega meie üksused seal tegelema hakkavad. Minu jaoks oli kõik uus, sest viimati puutusin kaitseväega kokku siis, kui osalesin reservohvitseride kursustel (ROK VIII) 1998. aastal. Teised poisid on juba kauem teenistuses olnud. Minimaalne lepingu aeg on neil 3 aastat. Kuigi minu ülesandeks saab Malis olema tõlkimine nii kohalikega kui ka Prantsuse sõduritega, siis selleks, et paremini meeskonda ja süsteemi sisse elada tegin ma kogu väljaõppe poistega kaasa. Minuga koos oli veel teine tõlk Toots, aga tema teenistus Malis algab alles augustis, siis kui meie tagasi tuleme. Veel liitub poole suve pealt rühmaga tõlk Kollo, kes vahetab välja praeguse tõlgi Leudeti. Seega on tõlkide rotatsioonid rühma omaga nihkes.

Teadaolevalt kehtestati Eestis märtsis kogu maailma haaranud koroonaviiruse tõttu eriolukord ja meid pandi kodusele karantiini. See tõi meie plaanidesse muudatusi. Meie puhkused lükkusid edasi ja enne lendu pandi meid veel Tapal kaheks nädalaks 6-19. aprill karantiini. Äkki viime siit Eestist viiruse sinna kaasa. Sealne suurem probleem on hoopis malaaria. Aga väidetavalt on inimesed selle vastu juba osaliselt resistentsed ja nad põevad seda nagu meie põhjamaades grippi. Aga valgetele inimestele on see ohtlik. Aafrikas arvatakse jälle tõsimeeli, et koroonaviirus on valgete haigus.

Kui ma 6. aprillil Tapale jõudsin, siis meid kraaditi enne karantiini algust ja mul oli 37,1 ning mind viidi rühmast veel eraldi koos teiste kahtlusalustega ühte angaari. Test oli negatiivne ja ma sain kahe päeva pärast tagasi. Lõpu poole lõi veel ühel poisil palaviku üles ja ka teda testiti, aga ka tema oli negatiivne. See aeg möödus küll üsna kiiresti, aga ikkagi oli nüri oodata. Selleks, et me täitsa ära ei manduks mõeldi meile igasuguseid tegevusi välja. Ennelõunal väikesed loengud, pärastlõunal oli spordi aeg. Välja minna me ei tohtinud, ainuke asi mida lubati, oli rõdul suitsetada. Lõpuks tüütas see olemine seal nii ära, et ka söögiisu ei olnud enam õieti. Aga toideti meid muidu hästi. Muul ajal vahtisin arvutit või lugesin ja tsättisin. 21. aprilli varahommikul sõitsime vana sõjaväebussiga Ämari lennubaasi. 8:00 startis lennuk ja koos vahemaandumisega Gran Canarial kestis lend kokku üle kümne tunni. Kui me üle Aafrika Sahaara kõrbe lendasime, siis oli ikka kummaline tunne seda tohutut liivavälja enda all vaadata. 

Minust sõjaväelast ei saa

Omal ajal teenisin ma NL armees. Väga halb kogemus. Kui ma 1986. aastal teada sain, et pean ajateenistusse minema, siis ma tahtsin seda, sest mul oli sõjaväest mingi ideaalpilt tekkinud. Sõdurid käivad õppustel, harjutavad laskmist ja teevad sporti. Poisikeste kohta öeldi ikka, et küll sõjavägi sinust mehe teeb. Muidugi oleks ma parema meelega lulli löönud ja elu nautinud, aga kui peab minema, siis peab minema.

Teenisin kaks aastat ehituspataljonis ja sellel polnud sõjaväega mingit pistmist. Seal olid enamuses koos viimased jätised ja pätid üle Liidu, keda relvaüksustesse ei võetud. Baltlased olid kõrgemalt hinnatud, sest nad olid haritud, töökad ja kultuursed. Samas sõimati meid nii fašistideks kui sakslasteks. Kuigi ma sain pärast paarikuist väljaõpet autokraana juhiks, ja autojuhtide elu oli ladnam kui näiteks labidameestel, siis kogu see jama seal ei vastanud ikkagi minu ootustele teenistusest sõjaväes. Peale selle olin ma pehmo (olen ka praegu veel) ja sain palju peksa. Sellest aga ei taha siin rohkem rääkida. Mis puutub meheks saamisesse, siis suures osas peab see ütlemine paika. Igatahes oskab nüüd see endine poisike tsiviilelus hinnata neid väärtusi, mida ta varem ei osanud tähele panna ja viriseb vähem ning oskab enda eest seista. Aga teisalt, minu iseloomu ja olemust see palju ka ei muutnud. Lapsemeelsus ja ........... on mind siiani ja saadab vist ka edasi kuni surmani.

Järgmine, teine vaatus sõjaväe teemal toimus 1998. aastal ehk 10 aastat hiljem. Siis ma läksin Kaitseväe poolt korraldatud reservohvitseride kursustele. Sellepärast, et seal käisid nö. prominendid ja teiseks patriotismist. Kuigi minust sõdurit ei saa, siis vaatamata sellele olen ma väga riigikaitse usku mees. Kes see ütles, et rahvas, kes ei soovi oma sõjaväge toita, on varsti sunnitud võõrast toitma? Kursused olid napid. Need, kes olid valel poolel aega teeninud said kiirkorras ülevaate kaitseväe tegemistest ja kerge drilli. Kursused lõpetasin lipnikuna. See on nooremohvitseri madalaim auaste. Ja siis tuli, võiks öelda aastakümnete pikkune paus sellel rindel.

Aktuaalseks muutus kaitsevägi minu jaoks taas 2019 aastal, kui ma olin pärast mitmeid töökohavahetusi uue töö otsingul. Pärast Genfi lähetus lõppu 2015 aastal ei õnnestunud mul sobivat töökohta leida. Kuigi majanduslik olukord oli Eestis hea, siis minu soovid ja ootused ei olnud vastavuses pakutavate töökohtadega. Olin mitmeid kordi Töötukassa klienti ja cv-portaalid läbikammimine ja cv-de saatmine oli minu igapäevane "töö". Ühesõnaga, 2019 aasta alguses leidsin tööportaalist kuulutuse, kus otsiti Kaitseväkke Mali missioonile prantsuse keele tõlki. Sel hetkel olin ma valmis igast pakkumisest kinni haarama. Samas oli see ka põnev ja väljakutseid pakkuv. Vajalik keeleoskuse tase oli B2, oodati militaarset tausta või keelekeskkonnas elamist. Mulle see sobis ja ma kandideerisin. Jätan siin mõned ajad vahele ja kui ma vestlusel olin käinud, siis meid kahte kandidaati oldi valmis teenistusse võtma. Kohtumine toimus mais, oktoobris kinnitati värbamine ära. 2020 aasta jaanuaris alustasin Tapal missioonieelse väljaõppega. Selleks, et see aeg üle elada - kandideerimisest kinnitamiseni - pidin seni muud tööd tegema. Suvel olin kuu aega ehitusel mustalt tööl ja ladusin tänavakivisid. Ja lõpuks "pidin" ikkagi õpetajatöö vastu võtma. Hakkasin Peetri koolis inimeseõpetuse tunde andma.

 

 

I ni sògòma, Mali!*

 *Morning : i ni sògòma

 Noon : i ni tilé

 Afternoon : i ni wula (bonsoir)

 Evening and night : i ni su

 

21.aprill lendasime lennukiga Hämarist Bamakosse, vahepeatuse tegime Gran Canarial, et kütust võtta. Bamakos tekkis väike tõrge lennujaamast välja saamisega, sest nad ei teadnud väidetavalt meie tulekust. Eelmine eestlaste rühm läks sama lennuga koju tagasi. Õhtuks viidi meid Minusma norrakate campi ööbima. Korraks tuli isegi vihmasabin alla. Kui nende baasi sõitsime, siis teeäärne vaatepilt oli kohutav. Kõik prügi, mis neil tekkis või oli ka mujalt toodud vedeles teeääres ja välja peal. Kuskil paistis ka üks kõrge prügimägi, aga muidu nad lihtsalt jätavad oma sodi maha. Teeääres oli ka palju igasugu tänavakauplejaid.

22. aprilli hommikul lendasime Bamakost Gao baasi. Meid võtsid vastu juba nädal varem sinna sõitnud juhtkond ja eelmine tõlk ning kontingendi ülem. Meile anti toad ja me sättisime ennast sisse.

Rühmaülem otsustas meid üsna kiiresti siin tööle rakendada ja juba kolmandal päeval läksime me püsse sisse laskma.

23. aprill anti poistele ülevaade postil läbiotsimise kohta ja mina pidin seda tõlkima. See tuli päris hästi välja. Fra-est tõlge on lihtsam kui vastupidi. Ka kontingendiülem ja teised kuulasid pealt ja nad arvasid, et ma peaks hakkama saama küll. Sest mitte kõigiga pole alati rahul oldud. Aga niikuinii läheb sisseelamisega aega. Ma olen sundinud ennast rahulikuks jääma ja mitte muretsema, aga ikka tuleb väike närv sisse. Palvetamine ja usk sellesse, et kõik läheb hästi on mind aidanud jääda meelekindlaks. Siin on mõni selline tüüp, kes ei jäta välja näitamata oma vastumeelsust minu vastu. Miks, ma ei tea. Ja kui ma küsiks, ega siis ei saaks ka vist tõest vastust. Ilmselt on mõni kade minu peale, et ma saan tõlgi palka, mis pidi sama olema rühmaülemaga. Kindlasti jätavad ka minu militaaroskused soovida ja seda ma ei eitagi. Samas ei saa ma siin seda öelda, et mind see ei huvita, sest see on kõige baas. Ükskord keegi isegi nähvas midagi mu auastme kohta. See pole ju võimalik, et lipnik nii koba on.

29. mai oli meil pioneeride julgestus, kes harjutasid miinide otsimist ja siis kohe õhtul postile.

1. mai oli mul esimene patrull. Teine pool rühmast tegi seda juba eelmisel päeval. Mina pidin raadiosidet jälgima, et õppida siin juba 4 kuud tööd teinud tõlgi käest raadiosaatjaga töötamist. Iseenesest on ta muhe mees, minust mõned aastad noorem, aga nagu mõni teadis rääkida, siis võib ka halvasti öelda. Mulle ta otse midagi vigade pärast pole öelnud, aga nii kõõriti pilke on olnud küll.

1. mai olin pärast õhtul veel postil valves. Neljas kord. Juba hakkan ennast kindlamini tundma. Kohalikega saan vabalt suhelda, pas de problème. Prantslastega vis-à-vis ka, sest kui midagi ei mõista, siis alati saab täpsustada. Kõige raskem ongi raadioside, eriti käsijaamadega ja nendega, mis masinates on. Kuuldavus on kehv, kahiseb ja hääldus halvasti arusaadav. Seal peab ka kiiresti reageerima ja aega mökutada pole... Nii teised, kui ka ise arvan, et sellega harjumine võtab aega.

Mon colonel

Kui meile tehti baasi ja missiooni tutvustav briif, siis tervitussõnad ütles kolonel, kes on vist baasi ülem. Selle tõlkimine ei tulnud mul kõige paremini välja ja seda märkas ka mister X. Ühel õhtul, kui me olime valvemeeskonna juhile vahetust üle andmas, siis oli ka see härra kolonel seal ja pakkus mulle materjale, mis aitavad õppida sõjaväeterminoloogiat. Ja muidugi kasutas ta sealjuures võimalust rõhutada, et pr. k tuleb õppida. Ning et tema poole tuleb pöörduda mon colonel ja kas ma tean seda mis see tähendab. Muidugi ma teadsin, aga ma kuulasin ta viiskalt ära. Noh ja vahel kui teepeal kohtume, siis nüüd ma tervitan teda alati bonjour, mon colonel.

10. mai

Kriis

Paar päeva tagasi kutsus Eesti kontingendi vanem mind enda juurde. Seal olid ka rühmaülem ja teine tõlk. Nad hakkasid mulle rääkima, et minu prantsuse keele tase on nõrk - ma ei saa asjadest aru ja annan välja segaseid sõnumeid. Probleem on selles, et ma ei ole varem tõlgina töötanud ja veel vähem sõjaväes raadiosidega. See on tõsi, et kuuldavus ja seega arusaamine sõnumitest jaama kaudu on halb. Kui ei kuule ja ei saa aru, siis on raske tõlkida. Sageli tuleb lasta sõnumit korrata. Samuti tuli mul konarlikult välja üks staabi esitlus, kus ma pidin meie juhtkonna inimestele olukorda baasis tõlkima. Seal oli palju võõraid sõnu ja mõisteid. Ühesõnaga nad väitsid, et ma olen tõlgina nõrk ja ei saa oma tööga hakkama. Nad peavad sellest ka Eestile ettekandes teada andma. Arvati, et võibolla tuleb mind välja vahetada, kui olukord ei parane. Mulle anti prooviaeg 10 päeva. Muidugi ma tunnistasin oma nõrkasid kohtasid, aga samas seletasin neile, milles minu raskused on. Üldiselt oli kontingendi ülem mõistev ja arvas, et ma saan hakkama. Rühmaülem ei öelnud midagi, kuigi ma aimasin, mida ta mõtleb. Ilmselt tuli suurem kriitika ja hukkamõist teiselt tõlgilt. Ta ise on kõva kogemusega - ta on teist korda siin Malis ja endine leegionär, 14 aastat teenistust! Aga iseloom on tal kehv. Selle asemel, et kritiseerida ja bossi mängida võiks ta parem uusi inimesi aidata ja toetada. Ka tema on nagu paljud teised oma olemuselt üks tavaline jõmm. Aga sõjavägi polegi intelligentide jaoks! Mis puutub igapäevase kõne ja olukordade tõlkimisse, siis sellega olen ma saanud ju tegelikult hakkama. Jah, prantsuse keel on minu jaoks võõrkeel ja ma räägin seda aktsendiga ja mõningate vigadega. B2 tase on selleks tööks aga piisav. Ja veelkord, tavapärane töö on saanud tehtud. Muidugi on raadioside väga tähtis, eriti FRRi ja banco puhul. Seal sõnumite tõlkimisel eksida ei tohi. Pärast anti mull raadiogajaamaga mõned harjutused teha. See oli ikka väga raske.

Mnjah, olen ka ise noorena kärsitu olnud ja tahtnud ebapädevaid inimesi "välja vahetada". Täna tuleb see mulle siis ringiga tagasi? Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Ne fais pas aux autres ce que tu ne voudrais pas qu'on te fasse. Ära mõista kohut teiste üle, jäta see Jumalale.

12. mai

FRR

Täna on meie rühm kiirreageerimise valves (pr. k. FRR). Vajadusel läheme kas baasi sees või baasist välja appi eriolukordasid lahendama. Sõjaväes kasutatakse üldse palju lühendeid ja sellega on mul üks peavalu algusest peale olnud.

Nüüd siis istun siin toas oma voodis riietes kohe valmis koos RÜ-ga staapi minema, kui peaks väljakutse tulema.

Kui ma ennist kirjutasin, et mul on pingeid teistega ja oma kolleegist tõlgiga, siis täna on juba tunne parem. Endiselt ei suhtuta minusse nagu teised sõdurid omavahel, aga ausalt öelda ma ei soovigi kuidagi nendega samastuda. See tähendaks labastumist ja seda ma mingil juhul endale ei soovi. Muidugi ma tahan olla osa rühmast, aga ma pean jõudma niikaugele, et teised võtaksid mind sellisena nagu ma olen. Tegelikult on kogu mu varasem elu suhetes teistega selle ümber keerelnud. Aga nagu Võsapets mulle kord ütles ja ma ka ise olen püüdnud alati sellest lähtuda, et sa meeldid mulle sellepärast, et ma ei püüa olla keegi teine, ega teeskle seda. Pealegi olen viimastel päevadel tublisti Jumala poole palvetes pöördunud ja palunud nii enda kui ka teiste meeste eest. Meeste palvehommikule saatsin ka oma palvesoovid. Lubati palvetada, eks vaatan videost üle. Vahemärkusena. Eestis kehtib ikka veel koroonakarantiin ja kui ma siit seda vaatan, siis juba teisel nädalal tundus portaale vaadates, et see kõik on kuidagi nii võõras ja kaugel, mingid pseudoteemad... Sest sõduril pole aega karta, teenistus vajab tegemist. Kuigi enne tulekut olime ka meie kaks nädalat Tapal karantiinis ja ka siin järgitakse Covid-19 reegleid, enamasti küll paberil.

Ordinaire

Manger pour vivre ou vivre pour manger?

Prantsuse köök ja kokad on üle maailma kuulsad. Prantslaste jaoks on söömine päeva tähtsündmus. See on elu! Süüakse koos ja selleks võetakse aega. Söömine on prantslastele sõpruse ja jagamise toiming. Prantslased on lahked ja viisakad suhtlejad võõrastega. Aga kellegi sõbraks võid ennast alles siis lugeda, kui sind on kutsutud oma koju õhtusöögile. Sest manger est un temps de plaisir et de convivialité partagé avec les autres. Lõuna algab umbes 12 ja kestab tund aega. Õhtul alustatakse keskmiselt kell 19-20 ja koosolemine võib kesta kauemgi. Sõjaväes muidugi nii pikkade aegadega ei saa arvestada ja toit ei ole nii hästi serveeritud kui kodus või restoranis. Kindel on aga see, et ka sõjaväes, kui just ei ole eriolukord süüakse à la française.

Aga meie mehed söövad piinlikult kiiresti, lausa õgivad. Mul oli paha vaadata seda ja kahju, et nad toitu ei hinda. Ma ei tea kuhu oma silmi peita, kui seda näen. Ma mõtlen, mida prantslased meist arvavad, kui näevad eestlasi kugistamas. Mul on häbi ja piinlik!* Ma vabandan.**

Söök on siin täitsa hea, aga meie omad pole sellega harjunud. Ikka kiidavad Ameerika kööki. Kõik prantsusepärane on neile paha.

L’acte de se nourrir revêt une forte valeur sociale : manger à plusieurs, c’est partager quelque chose, être en communion.

Le repas est majoritairement associé à des moments de partage et de convivialité (65%). Pour 59 % des sondés, il s’agit d’une source de plaisir à laquelle ils sont très attachés. De plus, la très large majorité des Français (85%) cuisinent leurs repas quotidiennement à partir d’aliments bruts. Un chiffre qui réconforte sur notre capacité à préserver notre patrimoine culinaire !

*TH Ilvese postitusest Vao pagulaskeskuse süütamise kohta.

** J Ratas EKRE poliitikute väljaütlemiste kohta.

 

 

RÜ

Rühmaülem on minu lahingpaariline. Käin igal pool temaga kaasas, vajadusel tõlgin käigu pealt :-) Tema on minu Saul, mina tema Taavet. Ta on suurt kasvu mees, suur juht. Tahab tähtis olla ja talle ilmselgelt ei meeldi minu liigne pehmo olek. Mees on ohvitseri haridusega, aga käitumiselt üks paras jõmm. Samas on tema militaarteadmised ja juhtimisvõimekus tasemel.

Üks asi veel, mis teda minu juures õudselt närvi ajab on see, et ma söön kaua ja mõnuga. Kõik meie mehed söövad nii kiiresti nagu neil oleks tuli takus ja kugistavad toitu nagu oleks vihased selle peale. Vaenlane tuleb hävitada! Ma kordan, Toompead rünnatakse!* Tule taevas appi!** No see on küll nagu mingi armukadedus, aru ma ei saa. Kui oleks kiire ja peab jooksma, siis ok, aga muidu peab ikka toitu nautima. Veebel ka tähendas, et sa sööd nagu prantslased. Ja nii ongi, igatahes oli mulle see pigem nagu tunnustus. Aga nemad siin vihkavad kõike, mis on prantslastega seotud. No mida kuradit nad tulid siia, kui miski ei meeldi!?

Aga Saul oli Jumala poolt võitud kuningas ja Taavet teenis oma halvasti käituvat ülemust armu ja aususega.

„Õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Luuka 6,28).

Jeesus ütles: „Palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Lk 6, 28)

Sinule halva tegija ei pääse ilma palgata. Nemad elavad süütundega rahutus elus edasi, kui just ei pöördu Jumala poole andestuse saamiseks. Sina aga leiad rahu. Kellelegi andestades ja nende eest palvetades nõuad oma elu enda kätte tagasi. (R7 STP 5. mai 2020)

Ära mõista kohut teiste üle, jäta see Jumalale.

* E. Savisaar

** L. Meri 2001 ja A. Ansip 2011

 

 

12. mai

Seiklus

Ma olen täna 51 aastane. Vanasti öeldi selle kohta mees parimates aastates. Täna öeldakse 50 on uus 30. See on tõsi, sest ka mina tunnen ennast pigem kolmekümnesena kui viiekümnesena. Ainult elukogemust ja tasakaalukust, rahulikkult tegutsemist on kindlasti juurde tulnud. Räägitakse, et kusagil neljakümnendates tekib meestel keskeakriis ja nad võtavad midagi erakorralist ette. Kes uue naise, kes läheb ümbermaailmareisile, kes vahetab elukutset. Mina astusin teenistusse ja tulin Mali missioonile. Aga keskeakriisiga ma seda pigem ei seostaks. See on lihtsalt üks uus ja huvitav väljakutse minu elus. Või ka lihtsalt üks uus töö. Aga kindlasti on ta minu tegevuste seas üks erilisemaid. Muuseas, ka minu isa Max võttis veel 50 aastaselt kätte ja asus Räpina aianduskoolis õppima. Mäletan kooliajast nende grupipilti, mille taha oli vist sünnipäeva puhul kirjutatud: Kui süda on soe, siis vanus ei loe! Minu papa, rahu tema hingele, oli ka olemuselt sümpaatne ja seltskondlik inimene. Aga ka samuti rahutu hing nagu minagi. Mingid need iseloomujooned olen vist temalt pärinud. Muuseas, täna on ema sünniaastapäev ja isa surmaastapäev. 12. mai 1927 ja 12. mai 2003.

13. mai

Droonisaaga. Öösel teatas meile üks valvepost, et ta näeb baasi kohal drooni lendamas. Kas me teame sellest midagi ja kas neil selleks luba on. Kuna meil selle kohta infot ei olnud, siis küsisime juhtimiskeskusest staabis üle. Ja kuna neil ka selle kohta midagi teada ei olnud, siis hakkas peale üks sebimine. Kuna keegi midagi ei teadnud ja see infovahetus muutus pingpongi mänguks (mina pidin tõlkima RÜ vestlust ja posti ja staapi), siis valveohvitser lõpuks vihastas ja käratas, kas keegi suudab inglise keeles nendega suhelda. Üks põhjus võis olla minu kohmakus ja halb arusaadavus, aga inglise keeles oli ka ilmselt kergem kõigi osapoolte vahel infot vahetada. Kuna drooni lennutamist poldud ette nähtud sel hilisel tunnil, siis kahtlustati võõrast objekti baasi piires ja see tõstis hetkeks temperatuuri päris kõrgele. Kuni selleni, et ühelt postilt küsiti juba, kas nad saavad selle alla lasta ja siis taheti keegi shotguniga kohale saata. Samal ajal saadeti patrull ühte kaamerat kontrollima ja RÜ palus ka neil osutatud suunas vaadata, mida nemad seal näevad. Aga lõpuks selle tohu-va-bohu peale jõuti arvamusele, et see võib hoopis üks taevatäht olla. Une étoile! Vous ne vous imaginez pas quel bordel.

Lõpuks kandis ka RÜ ette, et see on pigem üks täht. Ja siis kutsuti ta staapi. Ah, mince alors! Mais c'est pas grave. Tout est bien qui finit bien.

Eks mul jäi ka hinges natuke kripeldama, et ma ei saanud seda konversatsiooni korralikult tehtud. Tant pis.

15. mai

Monsieur

Teinekord pannakse inimestele hüüdnimesid. Kas mingi tegevuse või iseloomuomaduste pärast. Mul on neid tänu oma võõrapärasele nimele ka üksjagu olnud. Mõne nädala möödudes hakkas härra leitnand (mon lieutenent) mind siin monsieur`ks kutsuma. Ta on küll üks kare ja käre mees, aga omamoodi huumoriga.

Minu isa, kes oli ekstravagante inimene, tavatses teinekord öelda enda kohta härra Sikka. See oli kauge nõukaaeg ja enamasti kedagi ei härratatud. Aga tema oli ka selline natuke omamoodi. Küll mitte nii erinev teistest oma käitumise ja oleku poolest kui mina. Mõned asjad siin elus korduvad ja täitsa omasoodu. Miskit on ikkagi õhus...

15. mai

Vaatamata minu varasematele militaarkogemustele olen ja ilmselt ka jään täielikult tsivilistiks. Ma olen patsifist. Aga meie väikese riigi puhul on riigi kaitsevõime ja valmidus ennast kaitsta ülioluline. Si vis pacem, para bellum! Ma hindan väga kõrgelt Eesti kaitseväge ja seal teenivaid sõdureid. Aga see ei ole minu leib. See, miks ma siin Malis olen on juba eespool lahti räägitud. Aga lihtsalt tõlk siin olla ei saa, baasiks on siiski militaarteadmised ja sõjaväelised oskused.

Minu teadmised aga sellest on kergelt öeldes lünklikud. Muidugi ma õpin ja tahan teistega sammu pidada, aga nii vanus, kui ka muud personaalsed asjaolud on mind teiste silmis pehmelt öeldes kobakäpaks teinud. Küll ei tule üks asi välja, siis unustan midagi tegemata ja lõpuks olen veel aeglane ka. Mais, tant pis. Selleks et oma moraali üleval hoida pean kogu aeg ennast motiveerima ja jumala poole palvetama. Üks kuu on täis ja see üle kivide ja kändude läinud aeg on vaatamata kõigele hoitud olnud. Teades mind, et ma olen õrnahingeline ja võtan kõike südamesse, siis polegi kõige hullemini läinud. Huvitav on see, et juba korduvalt tunnen ennast meeste keskel mitte kõige paremini. Ilmselt see macholik suhtumine pole minu jaoks. Üks väike erand on kristlased, näiteks Nõmme koguduses toimuvatel meeste palvehommikutel sellist ärapanemise ja üleolemise mentaliteeti ei ole. Nemad elavad jumala armus ja rahus, aga muidu on ikka meeste seltskonnas vaja näidata, kui mees sa oled! No jah, koolis pole ka sellist meestevahelist rivaalitsemist olnud. Ka õpetajad on reeglina intelligentsed inimesed ja nad ei pea oma üleolekuks "muskleid" näitama. Teisest küljest on sõjaväes hea ja ehe näha seda, kuidas tugevamad kehtestavad ennast ja nõrgemad alluvad. Its a mad mad mens world. This is a man's world. Õnneks mitte füüsiliselt, sest Eesti kaitseväes käib see kõik määrustepäraselt. Ja see on kõik kuidagi nii ürgne...

Eestlased

Minu sõdurid on lihtsad inimesed. Ma ei räägi isegi siin haridusest. Pigem käitumisest ja elustiilist. Isegi ohvitseride puhul pole see väärtus. Sõdur peab olema kuulekas ja käsku täitma. Ja mõtlevale inimesele selline tuim ja rutiinne töö ei sobi. Seega tunnen ma siin end ka selles osas võõrkehana. Ma ei ole kellegagi sõbrunenud, sest keegi pole minuga samal lainel. Muidugi võivad ju teised vastupidist väita ja eks see nii on ka. "Nii ei pea Sa ka inimeste heakskiidu pärast rabelema, kui tead, et Jumal Sind armastab ja vastu võtab." (R7. STP)

Ainuke samal lainel olev mees oli mul Tapal sügiseks siia tulev tõlk Toots. Ka temal puuduvad igasugused militaarteadmised, ta on prantsuse keele õpetaja. Erinevalt minust ei ole ta nii emotsionaalne. Ta on mehisem mees. Viimati avastasin ühe jaoülema, kellel nimeks Kalajas. Ka tema on üsna robustne tüüp, selline suurt kasvu. Ta kehtestab ennast juba oma olemisega. Viimased postid tegime tema jaoga koos ja siis ma leidsin temas sümpaatseid jooni. Tema minus ka. Kuigi tal mingit haridust ei ole, siis vaatamata sellele teab ta üsna mitmeid asju. Ta on vaimne inimene.

Kuidas mul läheb?

Täna on 15. mai. Varsti saab kuu aeg siin, pluss 2 nädalat Tapal karantiinis. Kui paar päeva tagasi suhtlesin Viberis Faisee ja Adaga, siis ta küsis kas juba igatsen koju ka? Ma ütlesin ei, sest päevakava ja töö on üsna tihe ning niisama aega molutamiseks ja igavlemiseks ei jäägi. Täna aga kui tahtsin Evelinile helistada ja ta ei võtnud vastu, siis Grete oli Viberis ja ma chattisin temaga. Siis tuli mul küll härdus peale ja ma ütlesin, et igatsen neid väga. Ikkagi minu lähedased. Küsitakse veel, kas oled harjunud ja kas on raske. Ei ole. Tunne on stabiilne. Muuseas, ma vist oskan enamasti head esmamuljet jätta, aga pärast tulevad mu omapärad välja ja see on teiste jaoks võõrastav. Ausalt öelda ma ise ka ei tea, miks see nii on ja millest see tuleb. Aga pikemajaline kogemus erinevate kollektiividega ja inimestega koosolemisest on seda näidanud. Kui siin praeguse kohta täpsemalt öelda, siis jutt on sama: kui teised on sõdurid, siis mina seda pole. Püüan küll kaasa teha ja osaks saada, aga ilmselt jään teistele ikkagi võõraks. No selline keeruline frukt olen ma, voilà.

Ikka on elus nii, et kõik ei meeldi kõigile. Aga minu põhimõtteks on pikemat aega olnud nii, et kui inimesed on näiteks sundolukorras koos, siis  lugupidamine peab jääma ka nende suhtes, kes sulle ei meeldi. Austa ja armasta neid sellisena nagu nad on. Nagu ma olen juba rääkinud, siis kõige laiemas tähenduses on siin koos jõmmid. Kui sa nendega ei samastu, siis kahjuks jääd sa kõrvale. Ja üldse on kaitseväes levinud selline halvustamise ja mahategemise mentaliteet. Kui midagi halvasti läheb, siis paska lendab. Kui aga hästi teed ega siis kiitmist ka ei tule. Aga võiks ju? Ma saan aru, et sõjaväes käib kõik korra ja käsuliini järgi. Nii peabki olema. Kuid inimlikku puudutust ei ole. Sul läks halvasti, sa tegid valesti, aga midagi hullu ju ei juhtunud. Ei. Sulle kallatakse solgipange täie sõnapaska kaela. Mnjah, eks ma elan ennast vist natuke välja. Sellepärast ma ütlen ise ka, et mina sõduriks ei sobi. Juba Vene armees oli nii. Kui oled noor, siis sind alandati ja jooksutati. Kord küsis üks ukrainlasest teenistuskaaslane, et kui vanakeseks saad, kas siis hakkad ka noori koinima. Mina, rahumeelne inimene nagu ma olen ütlesin ei. See ei mahtunud talle muidugi pähe ja kui sa ise teisi ei peksa, siis peksavad teised sind. Sellepärast ma selliseid jõhkraid meeste kooslusi vihkangi! I hate them*

*Kersti Kaljulaidi sõnad EKRE poliitika kohta.

Reostatud maa taktika

Prügi, prügi, prügi! Prügi on kõikjal: seda loobitakse maha, tuul kannab seda edasi puudele ja lõpuks söövad seda ka loomad. Eriti hakkas silma linnades hulkuvad kitsed, kes sõid prügi. Sest maa on kuiv ja vähene taimkate ei anna neile piisavalt toidust. Vaatepilt on nii kole, et lausa uskumatu. Linnas patrullimise ajal on ka tänavad prügi ja igasugust muud prahti täis. Naljakas oli vaadata, kuidas ühes hoovis olid raagus puuoksad prügikotte täis nagu oleks see nimme nii dekoreeritud. Ilmselt oli lihtsalt tuul maha loobitud kilekotid laiali puhunud ja nii nad sinna puuotsa "kaunistuseks" olid jäänud. Vaatepilt on meie jaoks muidugi kurb, aga tundub et kohalikud on sellega harjunud ja ei tee lihtsalt välja. Ma arvan, et neil polegi sellist prügimajandust nagu Euroopas on. Bamako teel sõites nägin küll ühte kõrget prügimäge, aga muidu on ikka kõik maanteeääred lihtsalt masendavalt prahti täis. Mali osales ka maailmakoristuspäeval 2019 aastal, aga see on küll köömes, mis nad ära tegid. Kõige raskem pidigi olema muuta inimeste harjumusi.

Kitsed linnatänaval prahihunnikus.

Mis maa see on?

Mali on tohutult suur maalapp. Ta on Aafrikas suuruselt teine riik. Euroopaga võrreldes on ta pindala sama, kui kokku panna Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola (1 241 238 km2). Aga rahvast elab seal vaid 19 miljonit (maailmas 62. kohal). Rahvastikutihedus on 16 in/km2; Nigeri deltas 90 in/km2 ja põhjas Sahaaras alla 5 in/km2 kohta. Suurem osa maast on kõrb ja seetõttu paljuski elamiskõlbmatu, sest seal pole vett ega seal ei kasva ka midagi. Veepindala moodustab kogu territooriumist kõigest 1,6%. Vaatamata sellele elab enamus inimesi maapiirkonnas.

Mali on endine Prantsuse koloonia (Soudan français), mis iseseisvus sarnaselt paljudele teistele Aafrika riikidele 1960ndal aastal. Mali moodustati Senegali ja Sudaani aladest. Mali nimi tuleb vanast Mali impeeriumist, mis moodustati XIII sajandil. Vahel ka nimetatud Mali kuningriigiks. Maliga piirnevad riigid on Mauritaania, Alžeeria, Niger, Burkina Faso, Guinea, Senegal ja Côte d'Ivoire (Elevandiluurannik).

Pealinn on Bamako, kus elab 2,5 mln. inimest. Bamako kõrval on teised tuntumad linnad Kayes, Ségou, Mopti, Sikasso, Koulikoro, Kidal, Gao, Tombouctou. Kolm põhjapoolset piirkonda Gao, Kidal et Timbuktu moodustavad kaks kolmandikku pindalast, aga seal elab vaid 10% elanikkonnast.

Mali on arengumaa, mille pindalast 65% on kas kõrb või poolkõrb. Umbes 10% elanikkonnast moodustavad nomaadid ja 80% töötavad kas põllumajanduses või kalanduses. Seega põllumajandus ongi põhiline tegevusvaldkond.

Malis leidub mitmeid maavarasid, millest tuntuim on kuld. Ta on kolmandal kohal kulla ekspordis Aafrika riikidest. Mali jaoks on see puuvilla ja kariloomade kõrval tähtsuselt kolmandal kohal ekspordist ja moodustab 12% SKT-st. Samuti tuleb ära märkida uraan. Eriti arvestades seda, et Prantsusmaa tuumajaamad, mis toodavad 80% elektrist oma 59 tuumajaamas. Nende uraanivajadus on keskmiselt 10 000 tonni aastas. 45% saadakse Kanadast ja 42% Nigerist (Mali naaberriik), mida toodab Prantsuse valitsuse poolt kontrollitud Areva kompanii. Seda väidet püütakse küll ümber lükata, et see võiks olla nende sekkumise põhjus, aga siin on mingi point sees.

Aastane SKT(PIB fr.) elaniku kohta(Données du Fonds monétaire international, 2017) Malis on 2 100 $ , Prantsusmaal 43 500 $ja Eestis 31 400 $, Venemaa 28 700, Läti 27 200. Selle järgi on Mali üks maailma vaesemaid riike (169 koht).

Ligi 36% inimestest elab allpool vaesuspiiri (107s riik 177st) ja töötuse tase on 30% (2005 a.) Inimarengu indeksi järgi on nad 182 kohal 187 riigist (2012).

Enne 2012 aasta oli Malis ka turismi, kuid terrorism ja sõjalised konfliktid on seda märkimisväärselt kahandanud. Näitena võib tuua tuntumatest turismikohtadest Le Pays Dogon, Tombouctou, Djenné, le tombeau des Askia à Gao.

Demograafia rahvastik

Oodatav eluiga on keskmiselt 53 aastat (meestel 51 ja naistel 54). Keskmine vanus on 16 aastat! Elatustaseme peetuse üheks peamiseks põhjuseks on rahvastiku kiire kasv. Nagu ka see, et 2/3 territooriumist on põuane või poolpõuane. Vaesuse taset näita seegi, et 10% elanikkonnast tarbib vaid 2,4%  kogu riigist ja 10% kõige rikkamaid tarbib 30%.

2018 aastal oli Malis 18,4 miljonit inimest, kellest 51,3 % olid naised. Sündimuskordaja on 6 last naise kohta, mis on üks kõrgeimaid maailmas. Kiire rahvastiku juurdekasv on üks peamisi elatustaseme paranemist takistavaid põhjusi.

2001 aastal oli põhihariduse omandamise tase tüdrukute seas 4% ja poistel 14%. Kirjaoskuse tase on 23% ja 46% vahel. Madalam naiste seas, suurem osa õpilasi on poisid.

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine ei ole levinud. Enamus naisi on sunnitud tegema läbi genitaalide moondamise. Palju surmasid on seotud rasedusega.

Keeled

Prantsuse keel on ametlik riigikeel, aga enim kasutatav kohalik keel on bambara, mida räägib enam kui 50 % elanikkonnast. Nii bambara kui ülejäänud 12 levinumat keelt nagu bobo, bozo, dogon, peul, soninké, songhaï (ou songoy), sénoufo-minianka, tamasheq, hassanya, khassonké, mandinka et le maninkakan on riigi poolt tunnustatud kui rahvuskeeled.

Religioon

94,4 % elanikest on moslemid, 2,4 % on kristlased, põhiliselt katoliiklased (1,6 %) ja 2,7 % praktiseerivad põlisreligiooni. Neid vanausulisi nimetatakse marabuteks (marabout fr.) marabouts (en arabe : مَربوط [marbūṭ] ou مُرابِط [murābiṭ] ja nad on nõia või šamaani staatuses. Nende usk on segu moslemist ja vanadest traditsioonidest. Talismanide abil taastavad nad tervist või näiteks ühiskondlikku korda.

  

Le marabout Yacoub en 1901

 

 

MARABOUT-GUERISSEUR-VOYANT - MYSTIQUE

 

 

 

Religioon on Malis kõikjal. Ei leidu küla kus poleks mošeed. Samas praktiseeritakse rahvakombeid, mis tegelikult on islamis keelatud - amuletid, marabute ennustused ja muu taoline. Nad ei küsi üldjuhul oma tegude eest raha, kuid vaikiv moraalne kohustus on tagada nende vajadused askeetidena, mis on taandatud nii söögiks ja joogiks kui ka riietuseks. Ortodokssed moslemid ei ole nende praktikaga rahul, aga senini on nad Malis olemas.

Kogukond

Mali on paljurahvuseline riik. Nomaadid elavad põhja Malis. Maurid, kountad ja tuareegid moodustavad 10% elanikkonnast. Esimesed tegelevad põhiliselt kummiaraabiku kauplemisega, teised ja kolmandad on rändkarjakasvatajad. Samas piirkonnas elavad ka endised tuareegide orjad bellad

Lõuna pool elavad bambarad (28%), kes on suurim rahvusrühm pealinn Bamako ümbruses. Samuti elavad seal malinké, soninké, peul, sénoufo, bwa, bozos, dogon, songhaï ja khassonké hõimud.

 

Image satellite du Mali.

Mali on paljurahvuseline riik. Peamised rahvad on bambara, bobo, bozo, dogon, khassonké, malinké, minianka, peuls, sénoufo, soninké, sonrhaïs, tuareeg, toucouleur.

Image satellite du Mali.

 

 

 

A Hard Day's Night

Kui me Gaosse kohale jõudsime, siis palju aega kohanemiseks ei antud. Esimene päev sättisime end tubadesse ära. Lõunal käisime juba tööposte vaatamas. Teisel päeval oli meil väike läbiotsimise koolitus ja kolmandal päeval relvade sisselaskmine. Edasi algasid juba vahetused postidel. Rühmas on neli jagu ja need olid vastavalt postide töömahule ära jaotaud. Kõige töisemad on tsiviilisikute läbipääsu post ehk PO ja teine militaar ja tsiviilkolonnide post ehk PE. Mina olin tõlgina kogu aeg peapääslas, kust liikusid sisse-välja tsiviilisikutest töötajad, kes olid kohalikud maalilased, enamasti Gao linnast. Peale postide pidime aeg-ajalt linnas või mõnes külas patrullis käima ja neljandal nädalal lisandus veel baasi kiirreageerimisüksuse valvekord ehk FRR. Seda rakendati abiks kolonnide läbiotsimisel või eriolukordade puhul. Suurema osa ajast olime FRR-is põhiliselt ikkagi ootevalmis ja seetõttu andis see lisapuhkeaega. Nagu ma ütlesin, siis esimesest nädalast peale rakendati meid postidel päris tihedalt. Enamasti oli puhkeajaks eelmise vahetuse lõpust õhtul kuni järgmise vahetuse õhtuni. Neljandal nädalal kui lisandus kiirreageerimine, siis mitmel korral oli nii, et kui õhtul posti lõpetasime, siis läksime kohe kiirreageerimise valvesse. Või kui ennelõunal käisime patrullis, siis õhtul läksime postile. Vahele jäi mõni tund puhkust. Minu töö oli postil põhiliselt kontrollalal töötajate tõlkimine ja side staabiga. Aga kui ma vaatasin poisse, kes pidid kas dokumente kontrollima või relva taga olema, siis nemad vaesekesed said päris kõva mahvi.

Mali kuld

Kuld on Mali üks tähtsamaid ekspordiartikleid. Seda kaevandatakse põhiliselt Lõuna-Malis. Aastas toodetakse umbes 50-60 tonni kulda. Kullakaevamine on tasuvaba, aga islamikombe kohaselt peaks sellelt zakati maksma (omamoodi almus vaeste jaoks) , mis ei ole kohustuslik ja samuti meelepärane maks. Kaevamise kõrbes teeb raskeks asjaolu, et seal ei ole vett, millega kulda pesta.

Põhjas asuvas Kidali linnas kaevatakse ka kulda. See on aidanud vähendada noorte tööpuudust ja banditismi. Samas tunnevad ka terroristlikud rühmitused selle vastu huvi ja küsivad oma osa.

Eelmisel aastal leiti kulda ka Gao naabruses ja peale kullaotsijate tõmbas see jällegi ligi terroriste. Röövitakse kullapoode, sageli käib see info uudistest läbi.

Kulda leidub ka naaberriikides Nigeris ja Burkina Fasos.

Mis on aga tõeline Mali kuld? Prantslaste jaoks kindlasti uraan.

 

 

 

Üks lugu kuningas Mansa Musa oli 1312. aastal rikkaim kui keegi eales varem. https://arileht.delfi.ee/news/uudised/uskumatu-elu-ajaloo-rikkaima-inimese-visiit-toi-uhele-riigile-kaasa-majanduslanguse?id=73789573

 

Prantsuse keel

Prantsuse keel on lihtne. Kõik võivad seda rääkida, tähtis on vaid aktsent: ma šöö šu ää. Ä šöö mu ää, ma liiga karvanee. Nali naljaks, aga vähemalt inglise keeles on väga palju sarnaseid sõnu, vaid hääldus on teine. Väidetavalt pärineb ligi 40% inglise keele sõnu prantsuse keelest! Aga omavahel saavad nad läbi nagu koer ja kass. Mõlemad on küll koduloomad, aga üksteist väga ei salli. Ja eks teistes keeltes on ka pr. k sõnu palju: restaurant, international, revolution, apéritif, croissant, brunette, cliché, chic, telephone, terrasse, artiste, garage, automobile, autobus, trolleybus, téléphone, internet, bus, minute, film jne. Paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides on ta sama tähtis töökeel nagu inglise keelgi. Näiteks: ROK, WTO, FIFA, ÜRO, Aafrika Liit, EBU, ESA, UPU jpt).

 

Mees kurdab sõbrale, et tal on vaja Pariisi minna, aga ei oska sõnagi prantsuse keelt. Sõber ütleb: "Ära muretse, siin pole midagi keerulist: rõhk on sõna lõpul ja ütle iga sõna ette la või le ja ongi korras!"

 

Mees jõuab Pariisi ja tahab hotelli minna. Jaamas viipab taksole ja hüüab: "Le taksii!" Ja takso tulebki. Siis näitab hotelli aadressi ja ütleb "Le hotell". Kui jõuab kohale, siis paneb asjad ära ja otsustab restoranis ühe korraliku õhtusöögi süüa. Tänaval ootab juba tuttav takso ja mees ütleb talle: "Le restoraan." Kui restoranis lauda juhatatakse, siis küsib mees jällegi puhtas prantsuse keeles: "Le menüü". Kelner toobki menüü, aga mees ei saa sellest mitte midagi aru ja otsustab ka seekord oma keeleoskust kasutada ning küsib kelnerilt: "La hernesupp."- ja ennäe imet! kelner toobki hernesuppi!

Mees on ülirõõmus ja hakkab kelneriga elamusi jagama: "No ikka tõesti lihtne asi see prantsuse keel: ütled "la hernesupp" - ja saadki hernesuppi!"

Kelner ütleb sellepeale: "Mitte la persetki poleks sa saanud, kui ma poleks Saaremaa poiss!"

18. mai

Lõpuks üks vaba päev üle pika aja. Aga ma käisin ikkagi staabis koosolekut kuulamas, päeva kokkuvõtet, et harjutada ettekande tõlkimist. See on raske. Pealegi on pragu Covid-19 ja nad kannavad näo ees maske. Siis tegime teise tõlgiga raadioside harjutusi. See ongi mul kõige raskem. Raadioside kuuldavus on hästi kehv ja raske on aru saada. Pealegi pean samal ajal tõlkima ja ette kandma. Muidugi on see oluline asi, sest reaalses olukorras ei saa ega tohi eksida. Mul ei jää muud üle kui paluda jumalat ja lihtsalt harjutada. Ehk siis läheb arusaamine paremaks. Muud võimalust ei olegi. Sellepärast tunnen ka täna ennast halvasti, sest kui see on minu vastutada, siis mina vastutan. Kuu aega on veel teine tõlk siin. Tema peal ongi põhirõhk olulisemate asjade tõlkimisel staabis ja teised jooksvad asjad. Ta on vana kala, teine missioon siin Malis ja ta on ka Pr võõrleegionis teeninud 14 aastat. Kahjuks on ta üks paras frukt ja mitte eriti abivalmis. Homme on meil Gaos ja ühes külas patrull. Õhtul jälle postile. Seal on juba lihtsam ja tuttavam see teema.

19.-20. mai

Sõitsime baasist välja 7:00 ja tagasi umbes 14:30. Käisime Gao erinevates linnaosades, mida siin nimetatakse quartier ja ühes linnalähedases külas. Ühes kvartalis sain ka jala maha ja teha natuke pilte. Suurem osa ajast olin patrulli ajal masinas. Esimest korda nägin kohalike nii lähedalt. Hästi palju on tänavatel lapsi ja ka kõige väiksemad on seal ilma vanemateta. Malilaste keskmine eluiga pidi olema 16 aastat! Linnapilt kinnitas seda, et hästi palju on noori, eriti lapsi. Selles mõttes on see koht veel turvaline, mitte nagu Euroopas, kus vanemad kontrollivad kiivalt laste liikumist. Ka minu lapsepõlves ei olnud seda muret, et peaks midagi kartma. Ja mida? Kui midagi juhtub ja lastega, eriti poistega, juhtub ikka asju, siis so what. Selline äärmuslikuks läinud kontrollimine ja kartus ei ole ka normaalne. Kuna Mali on üks vaesemaid riike maailmas, siis seda oli ka iga nurga peal näha. Ja mustust ka muidugi. Aga nagu öeldakse, vaesus on suhteline mõiste ja see on pigem peas kinni. Inimesed peaks õnnelikud olema suhete ja tervise üle, mitte materiaalsete asjade pärast. Igatahes see maailma üks vaesemaid riike toimib. Inimesed elavad ja teevad oma asju. Kui veel rääkida sellest, mis silma jäi, siis põhiline oli tänavakaubandus ja uudishimulikud lapsed. Masinaid oli palju, sõideti väiksemate motikatega ja huvitav transpordivahend oli kolmerattaline motikas ehk tricycle. See oli justnagu väike mikrobuss vanasti, millega veeti linnas inimesi ühest kohast teise. Transpordivahendina kasutati ka eesleid, mis vedasid vankreid moonaga. Ja samuti veeti kaupa kärudega. Peatänavad olid asfalteeritud, aga kõrvaltänavad olid tavalised kõrbeliivakattega. Käies tolmasid, aga samas väga palju tolmu ringi ei lennanud ka või seda polnud selles miljöös lihtsalt näha. Elamised olid ehitatud savimaterjalist, mille sisse oli segatud õlgi. Mõnes kohas oli tänaval näha, kuidas seda kohalikku ehitusmaterjali valmistatakse.

Linnast väljas asuvas külas ma patrullis kaasas ei käinud. Seal oli rühmaülemal abiks teine tõlk. Kes käisid, need rääkisid, et külas oli puhtam kui linnas - prügi seal maas ei vedelenud. Teised jaod ootasid küla serval ja tegid julgestust. Ka sinna tuli palju lapsi uudistama. Nagu ikka tahavad nad võõrastelt midagi saada, aga peale vee meil neile midagi anda ei olnud. Lapsed on toredad igal pool. Proovisin ka nendega prantsuse keeles rääkida, aga enamus neist ei osanud. Vaid üks vanem tüdruk, kes väitis ennast 17 aastane olevat rääkis prantsuse keeles. Välimuse järgi ma nii palju talle ei annaks. Ümber küla oli palju palmipuid ja väiksemaid salusid. Küla asus Nigeri jõe lähedal, ilmselt sellepärast ka oli rohkem rohelust. Gao ümbruse ma palme pole täheldanud. On mingid lehtpuud ja enamus puid on üldse raagus. Raagus kilekotipuud ehk minu järgi absurdipuud oli vaatamisväärsus omaette. Suurte puude otsas lehvisid inimeste käest lendu läinud kilekotid. Ilmselt kuivaperioodi tõttu. Vihmaperiood algab siin umbes augustis ja kestab mõned kuud.

Tagasi baasi sõites käisime veel läbi ühest Gao kvartalist, seal prooviti ka mingil põhjusel trooni lennutada ja siis sõitsime baasi tagasi läbi kõrbe. Noh, et ikka jälgi segada, et mitte sama teed pidi tagasi sõita. Enne õhtust posti oli paar tundi vaba, kus saime oma olmevajadusi rahuldada.

Õhtul olin jälle peapääslas ja see öö möödus rahulikult. Midagi märkimisväärset ei juhtunud. Rutiin on juba käes ja ma tunnen ennast palju kindlamini. Tänu jumalale ja kuulda võetud palvetele. Ma olen tänulik kõigile, kes on minu eest palvetanud ja mõtlevad minule, kuidas mul läheb. Üldiselt on ka RÜ nüüd vähem sapine. Eks ma teadsin seda juba varem, et iga uus kooslus vajab üksteisega harjumist. Lihtsalt minu tundlikus ja kriitikataluvus on selles süüdid.

Järgmisel päeval oli üks väike juhtum. Staabist tuli raadio teel teade, et pääsla kõrval tuleb ühest tsiviilautost suitsu või midagi. Kontrollige ja kandke ette! Samal ajal oli RÜ mingite asjadega seoses ära läinud. Ja mis mina tegin? Selle asemel, et rühmaülemale teada anda läksin ma posti vanema juurde, et ütlesin, et vot nüüd on selline lugu ja keegi peab minema välja parklasse kontrollima, mis olukord on. Aga õnneks oli RÜ raadiost kuulnud, et ma midagi rääkisin ja võttis minuga ühendust, et teada saada, mida öeldi. Ja siis ta muidugi ütles, et nii see ei käi. Las ülemise posti mees vaatab sealt ja hindab olukorda. õnneks ei olnud ka jaoülem kedagi välja saatnud. Hihihii. No vot. Midagi kahtlast ei märgatud ja nii kandsimegi staabile ette. Kui RÜ tagasi jõudis, siis ta seletas mulle, et nii need asjad ei käi, et mina hakkan seal korraldusi jagama. Ikka tema otsustab mida teha. Vuf. Seekord läks see prohmakas õnneks. Ise ma ka veel viskasin nalja, et tahtsin ülemuse äraoleku ajal juhtimise üle võtta. Talt tulid siis jälle mingid talle omased killud, et vanasti oleks selle eest lastud sul puu valida... Aga noh, nagu ma ütlesin, ilmselt oleme selle kuu aja jooksul juba natuke soola koos ära söönud ja meie vahelised nurgad ei ole enam nii teravad. Sikka komandöriks, no tule taevas appi!!!

25. mai

Paar päeva oli tavaline, mõtlesin, et polegi millestki kirjutada. Eile olime postil, täna pidime patrulli minema ja õhtul jälle postile. Tavaline asi. Mis siin ikka rääkida. Aga siis hakkas juhtuma, nagu ikka teinekord ootamatult. Õhtul pärast patrullikäsku teatati, et RÜ on palavikuga medpunktis ja tal kahtlustatakse koroonat. Siis hakkas sebimine peale. Patrull jäeti ära, ala piirati lindiga ja meil kästi väljaspool seda maski kanda. Mina usun, et see on tavaline külmetus või midagi sarnast. Sest RÜ armastab igal pool, eriti postil kondika külmaks keerata. See näitab küll 24 C, aga külma õhku puhub ikkagi ja ta magab kogu aeg selle all. Ruum on väike ja pole siis ime, et külmetab. Minul on kogu aeg sellepärast probleem. 24 C ei ole ju külm, aga kondika õhk on teine ja mulle mõjub see halvasti - tunnen end kogu aeg kehvasti. No ja endal ka mingi jama silmaga. Eile hommikul ärkasin postil üles ja siis ütles keegi ja veel teine ka, et mul silm punane. Ma ise ei näinud midagi ja ei tundnud ka midagi. Lõuna ajal käisin WC-s ja nägin peeglist, et vasak silm ongi täitsa punane, ilmselt veresoon lõhkes. Aga tunda see tõesti ei anna kuidagi. Õhtul sain meediku käest silmatilkasid.

Täna lähevad kell 10 need, kes on RÜ-ga tihedamalt kokku puutunud koroonatesti tegema. Post peaks toimuma. Ah ja, täna on esimest korda temperatuur alla neljakümne kraadi, pragu näitab 39 C.

Ja ongi jama käes. Istun nüüd õhtul karantiinis ja kirjutan. Nagu enne ütlesin, siis saadeti meid kontrolli. Küsitleti ja siis need, kes olid potentsiaalsed nakatunud otsustati 48 tunniks karantiini panna. Mina aitasin vahepeal tõlkida ja viimasena räägiti minuga. Kui ma mainisin, et mul oli nädal tagasi kõht lahti ja tundsin end nõrgalt, siis võttis asi tõsisema pöörde. Mult võeti koroona proov ja tehti test. Kuna ma olin nö. rohkem potentsiaalne nakatunu, siis küsiti veel mult eraldi, kellega ma olen viimase kolme päeva jooksul kokku puutunud. Nüüd venis nimekiri poole rühmani (mitte ainult minu pärast). Kuna mind viidi ära, siis ma hetkel ei tea, mis teistest sai, aga ka nemad pidid kaheks päevaks teistest eraldi jääma. Nüüd on siis rühm laiali. Ja jälle olen mina saanud etteheiteid, lausa süüdistusi nagu see oleks kõik minu pärast. Post jääb õhtul ära ja kaks päeva on teadmatust. Meie mõlema testid olid lõunaks teada ja need olid negatiivsed. Aga jälgimise alla jääme ikkagi, igaks juhuks. Siis tehakse uus test ja kui see ka negatiivne siis saame teenistusse tagasi.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Minult küsiti ja mina vastasin. Kui ma oleks teadnud enne, et RÜ test on negatiivne, siis ma ilmselt ei oleks enda kohta rohkem midagi rääkinud. Samas ma sain aru, et need lähikontaktis olnud oleks niikuinii karantiini pandud.

27. mai

Eile tiksusime karantiinis ja ootasime, millal välja saame. Lubati kaks päeva jälgida ja kui halvemaks pole läinud, siis saame välja. Ma sain üleeile alalt oma arvutikettal olevad fotomaterjalid kaasa võtta, et neid korrastada. Netiühendus oli vaid õues ja seetõttu sain aega kasulikult kasutada. RÜ oli endiselt halvas tujus ja ei soovinud minuga üldse suhelda. Tal endiselt palavik ja see ei taha ära minna. Täna lõunal sai ta teise negatiivse testitulemuse. Ka verenäitajad olid korras ja meid lasti minema. Meie olime kahekesi medpunkti lähedal, aga teised pool rühma, keda ka pandi järelvaatamise alla olid kuskil telkides ja palju ebamugavamas kohas. Nagu ma aru sain kirusid nad ka mind, et ma andsin arstile teada, et mul oli nädal tagasi kõht korrast ära, sest selle järel otsustatigi rohkem inimesi kinni panna, kui alguses plaaniti.

Täna sadas esimest korda vihma. Taevas müristas. Maast tõusis üles liivatolmu lõhna. Siis läks taevas tumedaks ja tuul kandis koos vihmaga ka liivapilved kohale. Kõik poisid tulid toast välja seda ilmaime vaatama.

28.-29. mai

Täna on postipäev. Kuna RÜ peab veel nö. taastuma, siis tema asemel tuleb täna postiülemaks RÜA ehk rühmaülema abi. Eks tema on ka sõdur ja sellest tulenevalt vastava käitumisega. Erinevalt RÜ-st on ta parem suhtleja ja temaga on kergem kontakti saada. Ta on paras otseütleja ja seetõttu tuleb sageli tema suust samuti pigem kriitikat kui toetavat sõna. Kui meil viirusekontroll oli ja mind peeti kahtlusaluseks, siis ta käratas ja peaaegu sõimas mind selle eest, mis ma olin arstile öelnud. Aga siis ei pidanud minu närvid ka vastu ja ma sõimasin teda vastu. Pärast ma läksin ja vabandasin oma käitumise pärast. Postil läks tavapäraselt, midagi erilist ei olnud. Teine jagu, kes seal toimetab saab ka ilusti hakkama. Nende jaoülem on üks sümpaatsemaid tüüpe ja ka mina meeldin talle mingil põhjusel. Ise ta on muidu selline suurt kasvu ja parajalt karmi olemisega ja sellega ainuüksi paneb ta oma sõna maksma. Aga muidu on ta pigem sõbralik ja ei paiska kohe süüdistusi välja. Kuigi ta ise väidab, et ei ole inimeste inimene, siis tema juhtimisstiil on teiste omast inimlikum. Vahel juhtub elus ikka nii, et sind pannaks just sellistes olukordades proovile, mis sulle ei meeldi. Üldiselt ongi jaoülemad mõne erandiga sümpaatsemad, aga nad peavad ka oma meestega ju kogu aeg suhtlema. Tegelikult saaks olla ka selline käskija ja kamandaja tüüp, aga see ei oleks kuigi meeldiv. No jah, kes sõjaväes küsib su käest, kas sulle meeldib seda teha...

Üks päev postil

Oleme siin üle kuu aja olnud ja peapääslas, kus mina töötan käivad edasi-tagasi põhiliselt tsiviilisikud baasis tööl. Poisid kontrollivad neid ja väljastavad neile töötõendid. Selleks peavad nad oma töötõendi numbri ütlema. Välja minnes kontrollitakse, et nad midagi keelatut kaasa ei viiks. Numbrite ütlemisega saadakse hakkama. Neid on kohalikele õpetatud eesti keeles juba eelmiste poolt. Ja meie poisid said ka prantsuse keele õpet nii palju, et vajalikud toimingud peaks saama tehtud. Pealegi on seinale kirjutatud prantsuse-eesti keeles põhilised numbrid ja muu vajalik sõnavara. Mina sekkun siis, kui näiteks asjade väljaviimisega on mingi probleem või kui näiteks prantslased tulevad kellelegi vastu ja siis on vaja tõlkida. Kõige huvitavam on aga see, et ilmselt juba varem on nendega hakatud rääkima eesti keeles ja tegelikult lihtsamatest korraldustest on ju ka sõnavara tundmatagi võimalik aru saada. Naljakas on kuulata, kuidas kohalikud numbreid eesti keeles ütlevad või poisid neile eesti keeles korraldusi annavad. Iks, kats, kolm, ütlevad kohalikud. Meie poisid: pane asjad siia. Mis sul siin kotis on? Kui öeldakse c´est bon, siis on korras ja võib minna. Või head päeva. Omamoodi huvitav on naiste kontroll. Seda teeb siin meil oma naissõdur. Ainult tema võib käsitsi naisi läbi otsida. Selleks on eraldi ruum. Kohalikke naisi on vähe ja kui nad tulevad, siis ees olev sõdur hüüab taha: naine! See tähendab, et naisisik tuleb ja samas, et meie naisotsija tuleks välja. Ka kohalikud kordavad teinekord: naine, see tundub neile vist naljakas sõna. Täna oli nii, et meie naine oli korraks eemal kui kohalik naisterahvas tuli ja siis võttis jaoülem, see suurt kasvu mees, ise ta ette. Vist ka sellepärast, et see oli noorem ja kenam, kui paljud teised siin on. Kuna käsitsi ta otsida ei tohi, siis ta võttis detektori ja läks sellega piiksutama. Meie samal ajal viskasime nalja. Just enne oli ta oma vererõhku kontrollinud. Ja nüüd kui ta lõpetas, siis palus ta meedikul, võibolla ka nalja pärast uuesti kontrollida. Oligi veidi kõrgem. Eks ilusat naist kontrollides ikka tõuseb rõhk üles... Üks vene poiss viskas veel nalja: kas tahad nüüd WC-s ära käia :-).

Üldiselt on Eesti poisid postil nõudlikumad kui prantslased ja ei lase üle nagu nad armastavad prantslaste kohta öelda. Samas suhtuvad kohalikud meisse üsna hästi ja alati kui baasis tee peal neid kohtame, siis hüüavad nad esimesena meile vastu tere, tere või Estonia. On selliseid, kes räägivad üsna hästi prantsuse keelt, aga mõni ei mõista midagi rääkida, ainult käibeväljendid.

Üks bemoll ka selles päevas, ja mitte väike. Õhtul pärast sööki kutsus RÜ mind ESTPLA-36 kompaniiülema juurde, kes on siin Barkhane sõjaväebaasis Eesti Kaitseväe kõrgeim esindaja. Tema koordineerib meie suhtlust Eestiga ja Barkhane staabiga. Teine tõlk on tema käsutuses. Kuna meil on minu militaarkeeleoskuse pärast ka varem juttu olnud, eriti raadioside puudulikkusest ja sellest, et teatud kriitilistes olukordades võib see nõrk koht ohtlik olla, siis nad otsustasid sellest ka Eestisse ette kanda. Ja nüüd, täna õhtul teataski kontingendi ülem, et mind on otsustatud välja vahetada teise tõlgi vastu. Kuigi see teema oli juba varem õhus, siis minu esimene emotsioon oli seda otsust kuuldes: juba jälle fail. Tule Jumal appi ja aita mind selles olukorras. Aga kuna otsus oli tehtud, siis see oli ainult vormistamise küsimus. Ma olen oma nõrkasid külgi ka enne ausalt tunnistanud ja tegin ka seekord seda. Samas, ma võin kindlalt öelda, et tavasituatsioonides ja postitöö olen ma ikkagi heal tasemel ära teinud. Mulle öeldi küll, et see ei ole minu kui isiku vastu suunatud, aga paraku just RÜ on olnud viimasel ajal minu suhtes üsna tõrjuv olnud. Kui tema oleks tahtnud, siis mind ei oleks välja vahetatud. Ma ei alahinda välja toodud puudujääke, aga ma olen kindel, et need oleksid ületatavad. Nii kehv ma keeleoskuses ka ei ole. See on muidugi minu subjektiivne arvamus. Tõesti, siin on olnud paar väga head militaarkogemusega tõlki, kes on lati kõrgele tõstnud. Aga olgem ausad, Eestis neid palju ei ole. Kõik, kes siia tulevad, peavad oma ametit õppima hakkama. Ja mina võin käsi südamel öelda, et andsin nii Tapal kui ka siin endast maksimumi. Ma ei ole kordagi midagi üle lasknud. Aga nagu öeldakse, le verdict est tombé. Pataljoniülem kutsub mind tagasi ja uus tõlk tuleb asemele. Palusin ja palvetasin selle olukorra eest õhtul ja ärkasin ärevusega öösel üles. Mõtlesin veel järgmine päev, kas midagi saaks teha. Aga lõpuks jõudsin ikkagi tõdemusele, et ega mul muud üle ei jää kui leppida sellega. Ja kus siis Jumal oli, kui ma palusin? Kas ta ei võtnud mu palveid kuulda? Või on ka tema sama meelt selle otsusega? Ma ei tea, ma olen nõutu. Miks see pidi jälle nii miinema? Alates Šveitsist tagasitulekuga 2015 aastal on mul kogu aeg mingi ora tagumikus nende töökohtadega olnud. Viie aasta jooksul seitse töökohta! Kõik on olnud lühiajalised. Enamasti on olnud mingi inimeste vaheline ebakõla. On ka olnud oskamatust, aga nagu öeldakse: oskused on õpitavad, tähtis on suhtumine. Kas ma siis tõesti olen nii teistsugune? Ometi olen ma alati tahtnud tegutseda teistega kooskõlas, kui meid on juba kokku viidud...

Ja nüüd jääb mul üle ainult leppida selle olukorraga ja vaadata, kuidas saan edasi liikuda. Ikka edasi!

 

 

 

Issand, anna mulle meelekindlust

leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,

julgust muuta asju, mida ma muuta saan,

ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.

 

Aita elada üks päev korraga,

nautida ühte hetke korraga;

võtta raskusi kui teed rahusse;

võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis:

nii, nagu see on,

mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks;

usaldada, et Sina ajad kõik asjad joonde,

kui ma alistun Sinu tahtele;

nii et ma võiksin olla mõistlikult õnnelik selles elus

ning ülimalt õnnelik koos Sinuga igaveses elus.

 

Jeesuse Kristuse nimel

Aamen

03-04. juuni

Eile alustasime ja täna lõpetasime posti. Viimased kümmekond päeva on veel jäänud, siis tuleb vahetus ja mina lähen mister X-iga Eestisse tagasi. Üheltpoolt on kurb ja arusaamatu, et see nii läks, aga teisalt olen juba iseendas sellega leppinud. Kui enam midagi muuta ei saa, siis tuleb vaadata, kuidas edasi liikuda. Eks mõtted on juba Eestis ja sealsete asjade peal. Muidugi teeb mind kõige kurvemaks see, et Evelin on jälle pidanud sellise löögi saama. Ta on vaata, et kõige rohkem minu läbikukkumiste pärast pidanud kannatama. Oh, jah. Ohkama võtab, aga nagu ma ütlesin, mida enam muuta ei saa, seda pole vaja meenutada. Kuigi mõtted ikka liiguvad olnule tagasi ja püüvad seda analüüsida. See on inimlik.

Aga muidu läks postil tavapäraselt. Kuna otsus on langenud, siis on isegi pingevabam olla. Ega ma enne väga krampis nüüd ka ei olnud, aga alati pidi pingutama, et kõik max hästi teha. Noh, komistamisi oli ju ka, aga kuu möödudes on tavapärased tõlkimistoimingud juba paremad. Ja kui ma vihjamisi olen teistele maininud äraminekut, siis arvata võis, et eks nad veidi üllatunud olid. Paljud, kes on mind töötamas näinud, ei arvaks küll, et ma ei saa oma asjadega hakkama. Aga on ka neid, kes kindlasti parastavad ja ütlevad, et see mees ei sobinud siia algusest peale või midagi taolist. Igatahes, mina olen andnud endast parima ja võin kõigile ausalt otsa vaadata ilma häbenemata. Kui mõni on siin intriigitsenud ja oma ego näidanud, siis jäägu see nende südametunnistusele.

Täna oli üks huvitav vahejuhtum. Staabist teatati, et üks auto tuleb linnast ja sandarmeeriad tulevad sellele vastu. Kui mehed kohale jõudsid, siis nad rääkisid, et baasis oli üks terrorist ära surnud ja nüüd ta viiakse minema. Nad olid teda kusagil kõrbes haavanud ja siis siia baasi toonud. Teda raviti, aga see ei aidanud. Nüüd siis viisid kohalikud surnumatjad ta ära.

Homme on Gaos patrull. Bamakos pidid toimuma meeleavaldused ja seetõttu me masinatelt maha ei tule.

05. juuni

Hommikul sõitsime Gao linna patrullima. Esialgu öeldi, et masinast välja ei tule, aga ühes kvartalis siiski korra panime jala maha. Üldiselt oli rahulik. Sain mõne pildi ka veel teha. Õhtul jälle postile.

Maiga ja Coulibaly

Kaks või neli kuud, vahet pole, selle ajaga ühte maad ikka tundma ei õpi. Malis on palju erinevaid rahvaid ja räägitakse paljusid keeli. Ilmselt on ka seetõttu prantsuse keel ametlik riigikeel, sest selles rahvaste paabelis ei saaks muidu hakkama, kui peaks kõiki neid kasutama. Ükspäev rääkisin kohaliku eelvalveposti mehega ja sain temalt teada, et näiteks Gao kohalikud on Maiga hõimust. Seetõttu on siin palju Maiga nimelisi. Tema on Coulibaly ja see nimi tuleb lõuna poolt Bamakost. Tema ema ja isa olid abiellunud ja asusid siia elama. Nii võib nimede järgi üsna täpselt määrata ära inimeste päritolu ja asukoha. Liide Ag perekonnanime ees viitab tuareegi päritolule - näiteks Fahad Ag Almahmoud. Tuareegid akka Kel Tamasheq (en berbère : ⴾⵍⵜⵎⴰⵣⵗⵜ Kel Tamacheq) on Sahara kõrbe ala elanikud. Tamacheq tähendab « nobles », ou les « hommes libres ». Tuareege kutsutakse ka sageli "sinisteks inimesteks" pearätiku järgi, mis on värvitud indigoga siniseks ja mis aja jooksul muudab ka nahavärvuse sinakaks. Tuareegid olid ennevanasti nomaadid, täna on paljud suurematesse Sahara piirkonna linnadesse elama koondunud. Umbes 1,5 miljonit tuareegi elab Sahara kõrbes (Algérie, Libye, Niger, Mali, Mauritanie, Tchad, et Burkina Faso). Nad räägivad tamasheqi keelt, mis on berberi keel. Sel ja möödunud sajandil on nad korraldanud mitmeid mässusid riigivõimude vastu, et protestida enda kõrvalejätmise vastu riigivalitsemise küsimustes. Paljuski on ka käesolevad sündmused ja konfliktid nende ja nende elualadega Azawadis (ⴰⵣⴰⵓⴷ3) seotud, mis asub põhja Malis. Territooriumil 822 000 km2 ja mille põhilised linnad on Timbuktu, Gao, Kidal, Menaka ja Gossi.

Tuareegidega on ka seotud lähiaja sõjalised konfliktid Malis. 2011 aastal loodi Azawadi vabastamiseks poliitiline ja militaarne liikumine MNLA (Le Mouvement national de libération de l'Azawad (en touareg : ⵜⴰⵏⴾⵔⴰ ⵏ ⵜⵓⵎⴰⵙⵜ ⵉ ⴰⵙⵍⴰⵍⵓ ⵏ ⴰⵣⴰⵓⴷ)). Nende eesmärgiks on Azawadi iseseisvumine Malist.

Kahjuks aga on kõik need mässud nende arengut veelgi rohkem pärssinud.

11 jaanuaril 2013 teatab Prantsuse president François Hollande, et nad on valmis toetama Mali võime võitluses terroristlike rühmituste vastu ja saadavad oma relvajõud appi riigi terviklikkuse kaitseks võitluses djihadistide vastu. Algas operatsioon Serval*, mis kestis 2014 aasta 1. augustini. Ja sellele järgnes operatsioon Barkhane, millest ka meie osa võtsime.

 

* Serval (Leptailurus serval on Aafrika kaslane). Ta on punakaspruuni mustatäpilise karvastikuga, pikkade kõrvadega ja kõrgejalgne karusloom; tüvepikkus 100–120 cm. Võib hüpata kuni 3 m kõrgusele.

07. juuni

Täna oli patrull põhja Gao lähikülades. Meil on üldse lubatud minna kuni 20 km kaugusele, kuna Eestil ei ole sellist toetusüksust nagu on prantslastel. Kell 7 pidime välja minema, aga siis tõusis liivatorm ja me jäime selle vaibumist ootama. Pool 8 antigi staabist luba. Kusjuures mina võtsin selle raadio teel vastu. Aga see oligi nö. üks minu nõrk koht. Nüüd nägid ka paljud teised, et ma ikka saan sellega hakkama küll. Aga noh, mis siin enam köhida. Kui, siis oleks pidanud kohe midagi ette võtma. Nüüd jääb üle vaid oodata, mida staabis minuga ette võetakse. Igatahes tuli mul mõte oma vestlusi lindistada, et siis vajadusel tõestada, et ma ikka suudan prantsuse keeles asju ajada. Vajadusel võib ju ka näiteks töövaidluskomisjoni pöörduda. Aga vaatame seda kõike Eestis.

Üks küladest, kus me käisime oli Batal, mis jääb Gaost 20 km põhja poole. sõitsime sinna mingil põhjusel läbi kõrbe, kuigi mööda teed oleks saanud ka sõita. Vahepeal lausa sõitsime soomukitega läbi põõsaste ja võsastiku nii, et need läksid Pasi ees kahte lehte laiali. Täna oli ilm tuuline ja liiva ka puistas, seetõttu ei olnud ilm nii ilus, aga palav ka ei olnud. Patrullis jalutasime läbi küla. Pidime otsima külavanemat ja tähistama ära koolid, mošee ja kaevud. See ongi meie patrullide põhiline eesmärk. Ja nagu igas käsus seisab: näitama kohalikele Barkhane kohalolekut. Kuigi meile räägitakse pidevalt GAT-idest (Groupes Armés Terroristes), siis ilmselge, et meie neid püüdma ei hakka. Staabi raportitest käivad need teemad ja numbrid kogu aeg läbi ja öeldakse, et kohe-kohe on midagi juhtumas ja olge valmis, siis seni selle aja jooksul midagi põrutavat ei ole juhtunud. Õnneks. Aga valvsust peabki hoidma. 23. mai lõppes neil sel aastal ramadaan (moslemite paastukuu) ja siis arvati, et küll nad pärast seda korraldavad meile midagi. Kaugemaid terroritõrje operatsioone teevad prantslased.

Inimesed külades olid sõbralikud. Nagu ikka on seal tänavatel palju lapsi ja nad tulevad võõraid alati uudistama. Tegin mõne kohalikuga juttu, aga sügavamaks vestluseks seal aega ei jäänud. Kuna mina olen juba algusest peale nö. teine tõlk, siis RÜ käis selle esimesega ja nad otsisid külavanemat ning ühes külas said ka temaga rääkida. Külad on üldiselt veidi puhtamad ja prahti maas nii palju ei vedele kui linnades. Kõrbes kasvavad külade ümbruses ka palmipuud, nagu päris Aafrika kohe. Linnas palmipuid väga ei olegi. Mälestuseks sain mõned pildid. Õhtu oli vaba, postile me täna ei läinud.

8.-10. juuni

Eile ja täna olime postil. Tavaline päev. Kasutan veel võimalust kohalikega suhtlemiseks. Kui mulle üks Minusmas töötav major ütles, et ta ei taha kohalikega suheldes oma prantsuse keelt ära rikkuda, siis mina seda ei karda. Neil on tõesti teine aktsent ja vähe on siin neid, kes korralikult prantsuse keelt räägivad ja hääldavad. Aga mina räägin ikka seda prantsuse keelt, mida olen prantslastelt õppinud. Muidugi on ka minul oma aktsent ja teen nii hääldus- kui grammatikavigasid. Samas olen saanud piisavalt prantsuse sõduritega suhelda. Eelmine vahetus oli siin Prantsuse Võõrleegion ja ka seal on palju võõramaalasi, kes samuti räägivad kohati kõva aktsendiga. Nüüd toimub just vahetus ja Barkhane`is asuvad teenistusse Armée française (Forces armées) sõdurid. Mõne päeva eest sain teada, et järgmise rotatsiooniga tulevad tuleval aastal Eestisse Tapale Prantsuse võõrleegioni üksused. Aga mina olen selleks ajaks juba ilmselt reservis...

Kuna ma tundsin, et minu tagasisaatmine ei olnud õiglane otsus ja et ennast kaitsta võimalike ebameeldivuste eest Tapal, siis ma hakkasin oma vestlusi lindistama. Vajadusel ma saan tõestada ja ümber lükata väited, et ma pole saanud siin oma tööga hakkama. Üha enam tundub mulle, et keegi tahtis selle otsusega oma ebakindlust ja ei-tea-veel-mida kompenseerida. Ütlen veelkord, et mina olen oma tööd täie pühendumisega teinud ja võin kõigile ausalt silma vaadata. Ma pole kordagi midagi üle lasknud, ega kedagi halvustanud. Kahjuks ei saa seda paljude teiste kohta öelda. Tullakse liitlaste juurde missioonile ja siis kirutakse, kui halb siin kõik on ja midagi nad ei oska. Eestlased on ikka ühed irisejad küll. Aga olen ka ise nooremana selline olnud. Nüüd püüan olla kannatlikum ja mõistvam. Eks elu õpetab, nagu öeldakse.

Kolmapäeval käisime Tacharani külas patrullimas. Küla nagu küla siinkandis ikka, aga veidi suurem kui teised, kus oleme käinud. Proovisin seal noortega prantsuse keeles rääkida, aga no nemad ei osanud mõhkugi. Vaid ühed väikesed tüdrukud olid veidi südikamad. Tavaliselt nad paluvad sõduritelt midagi, kas šokolaadi või küpsiseid, aga enamast me neile midagi ei anna. Vahest on vett antud. Kui ma püüdsin nendega vestelda, siis mul tuli mõte, et nad võiksid midagi laulda, kui nad rääkida ei oska. Ja siis nad hakkasidki ühte laulu laulma. Sain selle moblaga ka video peale. See oli päris nunnu episood. Kuna see oli tööpäev, siis linnas oli palju inimesi ja sagimist. Lapsed on siin maal maast madalast omapäi. Suuremad vaatavad väiksemaid ja nii nende päevad külatänaval ilmselt ka mööduvad. Sellepärast ongi neil alati huvitav, kui võõrad külla tulevad. Siis nad jooksevad kohale ja uudistavad. Üks tüüplause, mida nad igal pool skandeerivad on: Mali, šokolaa, Mali, šokolaa. Siis nägime veel tänavatel puukoormatega eesleid. Mõned vadasid vankrit ja mõnele olid suuremad puuoksad koormaks seljapeale kinnitatud. See on ilmselt küttematerjal toiduvalmistamiseks ja nad toovad neid kusagilt lähikonnast. Kuiva kliima tõttu on need juba põletamiseks valmis. Ümbruskonnas on sellised puu- ja põõsasalud. Sellised kidurad. Aga linnatänavetel on ka lehtpuid näha. See küla asus ühe nõlvaku ääres. Ümberringi laiub kõrb. Puuotsas oli kuulda linnukeste siristamist, vist valmistuvad pesaajaks. Kuna siin on juba mõned korrad vihma olnud, siis arvatavasti on peatselt ka vihmaperiood algamas. Muidu öeldakse, et suurem sajuhooaeg algab juulis-augustis. Tulime läbi kõrbe ja tagasi tahtsime ka minna, aga siis ei suutnud meie Pasid 25 kraadisest nõlvakust üles sõita ja jäid liiva kinni. Siis mindi teepeale tagasi ja lõunaks olime baasis.

Kui baasi tagasi jõudsime, olid ka uued tõlgid kohale jõudnud ja veel mingid erilised tüübid (eriüksus Estsof). Sain Tootsiga paar sõna juttu rääkida. Nad seavad ennast nüüd siin sisse. Minu lennuajad on teada. Laupäevaks asjad koos ja 16. juunil oleme Tallinnas. Seniks aga teen oma tööd edasi. Õhtul läheme postile.

 

10-11. juuni

Täna siis oli viimane postipäev. Midagi erilist ei olnud. Tegin oma tavapärast tööd. Uued tõlgid võtavad meie asjad üle ja nii see on. Ka prantslaste seas toimub praegu üksuste vahetus. Vanad lähevad, uued tulevad. Uued peavad õppima ja harjuma. Elu läheb igal juhul edasi. Jah, minu missioon jääb siin pooleli, aga ma ei põe. Kaks kuud oli igati asja eest ja huvitav.

Homme on teistel patrull, tõlgid hooldavad varustust ja panevad asju kokku. Mina ka.

Need ei vaata tagasi...

/...ära ole ei enda ega teiste möödaniku eksimustes kinni. Tihti võib edasi minek raske olla, kuid silmi eilsel hoides ei näe Sa Jumala antud tänast ega homset. Kunagi ei ole hilja lasta Jumalal end kasutada ja teel edasi viia. Pole kunagi liiga hilja saada selleks, kes olla võiksid. Jumalale meeldib Sinu nõrkusi tugevusteks muuta. Tema võib prügi aardeks muuta. Ka siis, kui oled Jumalast kaugele triivinud ja oma kursi kaotanud, teab tema, kuhu Sa minema peaks. Nüüd on aeg Jumala teele tagasi pöörata. „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ (Jr 29,11) Liigu tagasi vaatamata edasi.

R7 STP 10.06.2020

/...Ojake kes sulle ütles

Kus on meri, kodumaa?

Tuhat ringi, tuhat kääru

Ei see tee küll otsa saa.

 

Siiski sulin, siiski vulin

Ei nii ikka edasi

Ojake, kes sulle ütles

  ära vaata tagasi.../

 

 

13. juuni

Täna andsime pagasi ära. Lendame siit taanlastega Gibraltarisse ja magame seal öö campis. Siis edasi Kopenhaagenisse ja magame seal öö hotellis. Koju peaks jõudma 16. juuni õhtul.

On palju laule, mis mind erinevatel eluetappidel on kõnetanud. Täna kummitab mind Frank Sinatra laul My Way.

And now the end is near

And so I face the final curtain

My friend, I'll say it clear

I'll state my case of which I'm certain

...

The record shows I took the blows

And did it my way

Yes, it was my way

14-16. juuni

Back in the Estonia

Enne lendu jõudsime veel baasi turul ära käia. Paluti kui tõlki poistele kaasa. Seal müüdi igasugust käsitöö nodi. Hinnad olid kõrged, aga kui kauplema hakkasid, siis võis isegi kuni poole alla saada. Mina võtsin paar loomakuju meeneks kaasa. Lõvi Georgile ja kaelkirjaku Gretele. Evelinile ühe postkaardi. Raha enam ei olnud, vahetasin selle eurodeks tagasi. Mul oli 5 pakki Dunhilli sigarette, mis olid liiga kanged. Nende eest saingi need asjad vahetuskaubaks. Siis tegime viimase lõuna ja läksime lennuki peale. Mingit hüvastijättu ei olnud. Igaüks tegeles oma asjadega. Algul panime tsiviilid selga, aga siis selgus, et kuna on sõjaväelennuk, siis peab olema vormis ja isegi kuulivest ja kiiver peas. Noh et kui peaks pommitatama hakkama... Õnneks saime need asjad kiiresti pagasist kätte. Sõjaväe transpordilennuk oli äge. Kui üle kõrbe Euroopa poole sõitsime, siis nägin aknast kuivanud jõesänge ja liivaluiteid.

Gibraltaris olime öö Briti baasis. Siin ka siis jalg maha pandud. Järgmine päev sõitsime sama lennukiga Taani sõjaväebaasi Karupis, sest selle lennuga toodi Taani sõdurid koju, meid oli nende pardale võetud. Edasi oli meile vastu tellitud takso, millega pidime Cobenhaveni sõitma. Kiiresti tõmbasime jälle tsiviilid selga, et oleks vabam olla. Teekond viis läbi Taani, 300 km ja 3 tundi sõitu. Taani on ju sama suur kui Eesti. Taksojuht oli keskmises vanuses naisterahvas. Kuna me olime nüüd vabad, siis võtsime teepeale mõned õlled kaasa ja sõit läks lahti. Rääkisime taksojuhiga elust-olust ja me leidsime palju ühiseid mõtteid. Tegime tanklas peatusi ja tankisime juurde. Ühes tanklas sõitis üks kutt rattaga vastu, lühikesed püksid jalas ja mütsilodu peas. Täpselt nagu eestlane. Me oleme ikka taanlastega nii sarnased. Ja loodus oli ka nagu Eestis. Me tõdesime, et oleme juba peaaegu nagu kodus. Õhtuks jõudsime hotelli, seadsime end sisse ja kuni magamaminekuni tiksusime veel lounge`is. Kui oled mehega õlut joonud, siis varasemad vastuolud kaovad. Võib-olla oleks kõik juba alguses teisiti olnud kui oleks saanud koos juua. Öeldakse ju et saun ja alkohol teevad inimesed võrdseks. Siis kaovad need erinevuse piirid ära ja pärast suheldakse üksteisega pingevabamalt. Ja need mehed, kellega ma koos olin, on seda tüüpi inimesed.

Järgmine päev molutasime kuni äralennuni hotellis. Lennujaam oli päris inimtühi. Koroonapiirangud olid tühistatud, aga inimesed veel eriti ei liikunud. Õhtul olime Tallinnas. Meile tuli üks tüüp Tapalt vastu. Tehti väike medkontroll ja siis taksoga koju. Kõik. Seiklus on läbi.

 

Epiloog

Võitlus jätkub

17-18. juuni

Järgmisel päeval esitlesime end Tapal. Nüüd on vaja teada saada, mis minust saab. Alguses pidin saama missioonijärgset puhkust. Ja siis nad hakkasidki suruma, et ma kirjutaksin lahkumisavalduse. Aga kuna ma ise ei tulnud sealt vabatahtlikult ära ja ma lootsin veel suvel jätkata tööd Tapal, siis ma ei olnud sellega nõus. Tõlgina jätka ei saanud, ees olid juba kaks tüüpi ja mina, kes ma olin märgistatud. Seal staabis olid need tüübid päris vastikud ja negatiivselt meelestatud. Ok, kui inimest enam ei taheta, siis töösuhte lõpetamine võiks ikkagi viisakas olla. Nüüd ma siis pean ise seadusi lugema ja vaatama, kuidas ma vähemalt kõige soodsama kompensatsiooniga sealt ära tulla saan. Nende vastutulelikkusele ma loota ei saa.

Järgmine päev oli meil veelkord medkontroll ja osa kõrbeasju andsime lattu tagasi. Kuna mul jäi sõdurikast Malisse ja see tuleb alles augustis, siis osa asju saan ikkagi hiljem ära anda. Arst oli minuvanune ja mõistlik mees. Kuna ma panin kirja, et vajan psühholoogilist abi, siis ta küsis ka selle kohta ja ta sai kohe aru, mis probleem mul on. Siiamaani esimene inimene selle viie kuu peale, kes mõistis, et ma olen nendest sõjavälastest erinev inimene. Ta soovitas mulle baasi psühholoogi. Siis käisin veel sotsiaaltöötaja juures, kellele ma rääkisin samuti oma olukorrast ja ka tema mõistis mind. Ta oli nõust, et nii ei peaks inimesi lihtsalt ära saatma. Ta soovitas rääkida kaitseväe juristiga. Pärast läksin psühholoogi juurde ja me vestlesime minu olukorrast. See oli noor mees. Ta oli püüdlik ja tegi kõike nii nagu teda koolis oli õpetatud. Ma olin talle selline vanem küpse eksemplar. Ma usun, et ta sai minuga vestlemisest kasu ja kogemusi juurde. Seal tuli mängu Jack Sparrow võrdkuju. Kui ma hakkasin oma olemuse peale mõtlema, siis ma olengi üks selline paras veidrik nagu Jonny Depp selles filmis. Õhtul sain veel rääkida kaitseväe õigusvahemehega, aga ta läks puhkusele, kuid lubas mind samuti võimalusel aidata.

10 päeva puhkust (22.06)

Ja siis ma puhkasin. Olime Haapsalus. Mehed värvisid maja üle. Mina toimetasin hoovis, tegin kasevihtasid, mida ma see aasta ei lootnudki saada. Siis käisime Vergis jaanitulel. Pühapäeval viisime Georgi judolaagrisse. Edasi toimetasin Tallinnas oma asjadega.

Kui ma pärast puhkust Tapale tagasi läksin, siis minuga ei osatud midagi peale hakata ja mind lubati kodusele režiimile. Kui midagi peaks olema, siis Tapale tööle. Nii sain ühe nädala veel otsa ja selle veetsin Haapsalus. Georg läks looduslaagrisse ja Evelin oli 6.07 nädalal Tallinnas tööl. Mina tegin majapidamistöid. 14-24. juuli algas uue rühma Mali missiooni väljaõpe ja seal tegin ma kas vastutegevust või mängisin külavanemat, FAMa sõdurit või kohalikku kooliõpetajat. Üldiselt läks kõik hästi, ka seltskond oli norm, kuigi mõnede teadsid küll minu kohta. Ma tutvusin eelmise rühma tõlgi Otiga. Ka tema oli norm. Me mõistsime üksteist, sest olime sarnased, rohkem kui teiste võitluskaaslastega. Mis puutub uude Malisse minevat rühma, siis tundus, et seal on keskmiselt vanem isikkoosseis. Ja rühmaülem oli pigem selline leebe ja mitte nagu meie RÜ. Kui oleks nendega läinud, siis mul oleks kindlasti lihtsam olnud. Oeh, Jah. Inimesed, inimesed, inimesed...

27.07 anti mind üle väljaõppejuhile ja töö mida ma tegema pidin, ei olnud teps mitte tõlgi tööga seotud. Esmalt pidin sõjaväelinnaku jaoks euroalustelt lippe koguma ja siis nendega õppemajadele kilesid kinnitama. Aga see on minu valik praegu, sest uut kohta teenistuses ei paista ja ära minna ma ka niisama ei saa. Kui ehk saaksin õpetaja koha kusagil koolis. Muidu plaanin veel järgmised 2 nädalat puhkust võtta ja nii ma siin pean tiksuma siin kuni 01.10, sest siis saab mu tähtajaline leping läbi. Niipalju olen ma suutnud ende eest seista, et nad enam mult lahkumisavaldust ei küsi. Seega 2 kuud sellis kamarajura.

03.08 - 16.08

Puhkus. Olime Haapsalus. Käisime reisil Viljandimaal. Nädal aega värvisin aeda.

17.08 -

Jälle Tapal ja teen asendustegevusi ehk teenin palka välja. Hooldasin suuski.

Täna, esmaspäeval olen täitsa üksi kasarmus. Teised kõik on metsalaagris. Täielik vaikus nagu polekski sõjaväebaasis. Vaid liitlased hängivad ringi.

Teisipäeval kiletasin maakaarte. Juba hakkab vaikselt ajudele. Õhtul tuli  masendus peale ja ma hakkasin jälle töökuulutusi kammima. Ega mul peale õpetajaameti suurt muud lootust pole saada. Paraku lähikonnas midagi ei pakuta. Silma jäid isegi Prangli ja Ardu koolid. Ei ole siiani suutnud otsustada, kas olla lepingu lõpuni või minna näiteks kooli. Kuna ühtki head pakkumist ka ei ole, siis sellepärast ma passingi. Tüüpiline mina - otsustada ei suuda, ootan juhatust! Elu on näidanud, et mina võin küll tahta, aga lõppuks tuleb ikkagi otsus kusagilt mujalt, olgu siis teiste või kui tahad Jumala poolt. Seepärast olengi ma viimasel kümnendil lasknud ennast pigem voolul kanda. Öeldakse ju, et inimene plaanib, Jumal juhib!

 

18.08

Täna tuli uudis, et Malis on toimunud sõjaväeline riigipööre. Rahvarahutused ja presidendi tagasiastumise nõudmistega alustati juba juunis, kui ma veel seal olin. Esialgu seisis rahutuste ja nõudmiste eesotsas imam Mahmoud Dicko. Nüüd aga astusid välja sõjaväelased nagu seal mail tavaliselt kombeks on. President Ibrahim Boubacar Keïta (IBK) võeti kinni ning pärast seda teatas ta enda tagasiastumisest. IBK sai presidendiks pärast 2012 aasta mässu Malis, mille käigus kukutati eelnev president Amadou Toumani Touré. Touré tuli omakorda võimule riigipöördega 2002. aastal, kui kukutas sõjaväelise diktaatori Moussa Traoré. Seda kronoloogiat võiks jätkata kuni Mali iseseisvumiseni välja. Teatud Aafrika riikides ongi iseloomulikud sõjaväelised riigipöörded. Loetelu on pikk, mainida võib olulisematest: Burundi, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo, Etioopia, Guinea-Bissau, Mauritaania, Uganda, Sudaan, Tšaad, Burkina Faso, Niger ja Nigeeria (on naaberriigid. Esimene oli Prantsuse koloonia, teine Briti koloonia). Põhjused on enamasti vaesus ja halb majanduslik olukord, millega valitsejad ei ole suutnud toime tulla. Samuti etnilised konfliktid, sest riikides elab palju erinevaid rahvaid koos ja nad ei suuda omavahel võimu ja muid hüvesid jagada. Kunagised koloniaalpiirid on tõmmatud suvaliselt ja nii on jäänud rahvad ka mitmetesse erinevatesse riikidesse. Ja kuna etnoseid (hõimusid) on seal megalt, siis polekski ka reaalne igale ühele oma riiki luua. Ainuüksi Malis on loetletud 78 Aafrika keelt, millest 13 on tunnistatud Malis ametlikuks rahvuskeeleks (ametlik riigikeel on pr.k). Etnilisi gruppe on 22 (pr. k. Arabes, Bambaras, Bella, Berbères‎, Bobo, Bambaras, Dogon, Malinkés‎, Maure, Sénoufos, Songhaï, Soninkés, Touaregs jne ). Lahendamatu probleem!?

Viimase 70 aasta jooksul (alates Aafrika iseseisvumisega endistest kolooniaalvõimudest) on toimunud üle 200 riigipöörde. Aafrikas on mingi 55 riiki ja vast kümnekonnas pole sõjaväelist riigipööret toimunud. Karta on, et need niipea ei lõppe ka, sest pole näha, et põhjused lähiaastatel või isegi aastakümnetel ära kaoks. Siit ka üks selgitus, miks Euroopa ja rahvusvahelised organisatsioonid pööravad Aafrikale nii palju tähelepanu. Kui riigis valitseb ebastabiilsus ja vaesus, siis see paneb inimesed riigist põgenema ja ikka jõuavad nad paraku Euroopasse, oma endistele emamaadele. Kas see on karmavõlg, mida nüüd need kolonisaatorid oma kunagise ülekohtu eest peavad tasuma?

Seni on olukord riigis rahulik ja lahinguid ei toimu. Riigipöörajad on teatanud, et nende eesmärk on korraldada uued valimised. Hunta liider, kolonel Assimi Goïta teatas, et kinni peetaks kõikidest rahvusvahelistest kokkulepetest. Samuti aktsepteerivad nad Minusma, Barkhane ja teiste partneritega koostööd.

 

Mali kolonel kuulutas ennast hunta liidriks

Loe lisaks ja vaata kaarti: https://ici.radio-canada.ca/nouvelle/1147040/coups-etat-putsch-afrique-amerique-sud

24.08

Esmaspäeval, teisipäeval molutasin. Kolmapäev pidime relvi inventeerima, aga mul polnud seal midagi teha. Pärast kiletasin kaarte.

30.08-04.09

Pühapäeval kogunesime lõunaks Tapale, et sõita Nursi polügoonile. Seal korraldati skautidele laskeharjutusi. Mina kuulusin läbiviijate hulka. Nädal aega metsas. Elasime kasarmutes. Ilmad olid vahelduva pilvisusega, kurta ei saa. Pauside ajal käisin teeäärest mustikaid ja pohlasid korjamas. Kuivpaki toidu kõrval tegi see kõhule head. Muidu kurdetakse, et metsalaagris on kõhud kinni... Seekordsed tüübid olid kambas ok. Tagasiteel muljetasime ühe vanema veebliga, kes paari aasta pärast pensile läheb nõukaajast ja muust. Kusjuures mina oma 51ga olen brigaadis vist üks vanemaid, aga keegi ei saa sellest aru, sest ilmselt paistan ikka noorem välja. Ausaltöelda peaks ma juba kaitseväeteenistuse seaduse järgi ise reservis olema, aga kuna ma tulin siia nii hilja, siis veel mitte.

Silma hakkas ka see, et täna on kaitseväes üsna palju naisisikuid. Neile kohustuslik ajateenistus ei laiene. Iseenesest ju tore fakt. Aga meessõdur on ikka rohkem sõduri, kui ....

07.09

Täna öeldi mulle, et võin ringkäigulehe võtta ja hakata allkirjasid koguma. Ega suurt initsiatiivi ei olnud. Tulin kasarmusse tagasi ja molutasin niisama. Siis ajasin kolmapäev, neljapäev asjad korda. Andsin varustuse ära ja sain allkirjad kätte. Viisin ringkäigulehe staapi ja sealt öeldi mulle aidaa. Nüüd olen 2 nädalat kuni lepingu lõpuni kodus.

14.09 -1.10

Tegelesin oma asjadega. Lõpuks sain hambaarsti juurde. Vahetasin autol rehvid ära. Hakkasin massaažis käima. Tegelesin Georgiga kui vaja jne. Ja kuna lepingu lõpuni midagi ei toimunud, siis nii ma vaikselt erru läksingi. See vaatus on nüüd ka lõppenud.

 

 

 

 

 

Lisad

Tapa needus ehk Kolm on kohtuseadus

Selle linnaga ei ole mul kunagi hästi läinud. Esimesed jamad olid juba kooliajal.

Põhikoolis käisin ma rattatrennis ja mu esimene suur unistus oli saada maailmameistriks. Paraku aga otsustas treener lahkuda ja sellega lõppes ka trenn. Kuna minu usk ja tahe olid alguses suured, siis otsustasin jätkata omal käel. Kusagil jaanuaris pidi Elvas toimuma noorte kross, mis koosnes jooksust ja rattasõidust. Oli varem sellest võistlusest osa võtnud. Otsustasin omal käel sinna minna ja võistelda kasvõi individuaalselt. Mõeldud tehtud. Õhtul panin asjad valmis, et järgmisel hommikul bussiga Tapale sõita ja siis sealt edasi rongiga Elvasse. Bussiga sain ilusti kohale. Aga kui rongi peale pidin minema umbes 6 paiku, siis juhtus selline asi, et Tartu asemel sattusin Tallinna rongi peale. Siiamaani ei saa aru, kuidas see juhtus. Kas samal ajal tuli eri suunast 2 rongi või ma olin ikkagi vale aja vaadanud. Teepeal sain aru, et rong ei sõida mitte Tartusse vaid Tallinna ja ma olin ahastuses. Mõtlesin veel, et kas saaks Tallinnast Tartu sõita, aga siis oleks juba võistlused läbi. Loobusin ja andsin alla ning sõitsin bussiga Tallinnast koju tagasi. Enne kodu tegin veel riided kotis lumega kokku nagu nad oleksid märjaks saanud. Ema ees oli häbi. Aga ta sai vist sellest aru, kuigi ei öelnud midagi. Rohkem ma trenniga edasi ei üritanud, aga ma olen kindel, et see oleks olnud minu teema.

Teine kord oli siis, kui ma keska ajal Tapa laadale läksin. Tol ajal olid laadad turu laiendatud vorm ja seal müüdi enamasti kas omatooteid või ka importkaupa. Kui ma tagasi hakkasin minema, siis bussi peale läks nii palju rahvast, et buss oli ääreni täis ja ma mõtlesin, et hoian raha kokku kui ei osta piletit. Siis aga selgus, et buss ei sõida mitte Rakveresse vaid hoopis Paidesse! Mul ei jäänud muud üle kui esimeses peatuses maha minna. Ja hakkasin jala Tapa poole tagasi astuma. Kuna ma ei teadnud täpselt palju veel Tapani jäänud on, siis hakkasin hääletama. Paraku oli esimene auto, mis peatus takso ja mul ei jäänud muud üle kui maksta. No ja siis istusin Tapal uuesti bussi peale, veendudes et see ikka  õige buss on. Enam ei julgenud riskida ja ostsin pileti. Tasuta lõunaid pole olemas!

No ja kolmas kord oli sarnane olukord sel aastal. Tahtsin üks õhtu bussiga koju sõita, aga hajameelsusest istusin hoopis Rakvere bussi peale. Mängisin telefonis ja Kadrinas märkasin, et olen vale bussi peale istunud. Läksin bussijuhi juurde ja see lubas mu bussijaama viia, kui kohal jõuame. Keegi veel vaatas, et kohe-kohe peaks buss Rakverest Tallinna sõitma. Napilt jõudsingi ümber istuda. Seekord läks hästi!

Aga muidu tunnen iga kord nende ebakõlade pärast siin Tapal kõhedust. Pole minu koht. Nagu ka Rakvere omal ajal.

 

 

Tapaga seotud lugusid

Kunagi nõukaajal räägiti naljajuttu, et alguses pandi kohalikule lehele nimeks Tapa Kommunist. Kui parteilased mõistsid selle nime kahetähenduslikkust, siis muudeti kiiresti nimi ära Tapa Edasi. Aga ka see on ju ... Tegelikult sellise nimega lehti pole kunagi ilmunud ja õige nimega leht oli Edasi Kommunismile. Vot.

ـks sُdurinali ka

Üks sõdur teisele kaitsekraavis:
"Kuule, oled sa surnud või?"
"Ei, miks sa seda arvad?"
"Sa haised sedamoodi."

Noorsõdur küsib veebli käest, mida tähendab pagunil üks triip.

Veebel vastab: see on jefreitor.

Sõdur küsib: aga kaks triipu.

Veebel: see on nooremseersant

Sõdur pärib edasi: aga öelge, härra veebel, mida tähendab kolm triipu?

Veebel: no täits juhm oled või? See on Adidas!

Essee: Sُda

.................

 

Issand…

Ma ei tea, kuhu ma olen teel.
Mu silmad ei näe teed enda ees.
Mul ei ole kindlat teadmist,
kus tee lõpeb.

Veel vähem võin ma olla kindel iseendas.
Kui ma mõtlen,
et ma järgin Sinu tahet,
ei pruugi see tähendada,
et ma seda ka tegelikult teen.

Aga ma usun seda.
Sellest usust on kantud minu teod.
Kui ma olen ka eksinud,
ikkagi ma tean,
et Sa hoiad mind
ja juhatad mu tagasi teele.

Anna mulle jõudu
käia Sinu järel sel teekonnal.
Sest Sina oled mind
endaga kaasa kutsunud.
Vaata, me läheme üles Jeruusalemma
ja seal viiakse lõpule kõik see,
mis prohvetid on kirjutanud
Inimese Pojast.

 

Aamen.

 

Tarmo Linnas

 

Siia teksti on salasُnum peidetud.

salajoodik

 

http://www.in-terre-actif.com/english/fichier/Mali_FactSheet.pdf